Eestlased ehitavad Etioopias haridustemplit

Väike võitlus tähelepanu eest: Lisanna ja Laur Lilleoja tundi andmas. Foto: Erakogu

Ametnikud on arad. Korruptsioon lokkab. Sellel, kuidas ja kuhu kaob aeg, pole mingit tähtsust. Aga Eestist pärit noored usuvad, et suudavad Aafrika suure riigi südames korda saata midagi olulist, käega katsutavat.

Merle Voola (44, disainer, lõpetanud kõrgkooli nii teoloogia kui ka nahakunsti erialal): Sattusin Etioopiasse kaheks kuuks aastal 2010. Andsin ühes erakoolis kunstiõpetust, mu eestlannast kaaslane inglise keelt. Hämmastas, et pool koolimaja seisis kasutamata, kuigi vajadus ruumide järele oli suur. Siseviimistluse tegemiseks puudusid lihtsalt oskustöölised, kuigi värvgi oli olemas. Värvisime siis ise seinad ära.

Kuna sealne vaesus ja vajadus hariduse järele on ülisuur, tekkis mõte veel mõnda kooli aidata. Hakkasin otsima koolijuhti, kellega koostöö sobiks. Kool leitud ja kodus tagasi, vormistasin MTÜ.

Toetust vabatahtlike lähetamisteks Etioopiasse oleme saanud välisministeeriumilt, kuigi valdavalt kannavad minejad kulud ise.

Meil on Eestis paarsada abistajat. Näiteks koovad nad villaseid mütse, mis päästavad sealseid vastsündinuid alajahtumisest – ööd on Etioopias jahedad. Haiglas antav müts ja linake on Etioopia naistele piisav põhjus haiglasse sünnitama minna. Muidu sünnitavad nad suvalises kohas, ja väikelaste suremus on väga suur.

Seni on Etioopias käinud paarkümmend vabatahtlikku. Oleme seal vaid meie talvel, enamasti paar nädalat korraga. Suvel, kui Etioopias valitseb vihmaperiood, on ka koolid suletud.

Laur Lilleoja (29, TLÜ sotsioloogiadoktorant, TÜ nooremteadur): Etioopias on võimalik väga vähese rahaga palju teha. Õpilase aastane õppemaks erakoolis ja koolivorm on kokku 65 eurot, koolilõuna – paljudele üldse ainus söök – aastaks samuti 65 eurot. Praegu tasume saja lapse õppemaksu, pooled neist saavad meilt ka söögi ja riided. Iga toetaja saab «oma» lapse tunnistuse, nii ei ole annetus anonüümne.

Merle Voola: Abiorganisatsioonidel on Aafrikas tihti halb maine: annetustega peetakse ülal masinavärki ennast. Meiltki on küsitud, millise autoga sõidame ja kus on meie büroo. Autot meil ei ole ja büroo on arvutis. Kuna oleme 300 000 elanikuga Soddos pea ainsad valged, sõltub meist, milline kuvand seal valgest abistajast tekib.

Lapsed, keda toetame, valisime kohaliku sotsiaalosakonna abiga. Algul otsustasime abistada kõige vaesemaid – aga kuidas valida väga vaeste hulgast vaeseimat? Nüüd püüame edasi aidata andekamaid. Teeme kõike, mida suudame. Näiteks torkas meile silma ühe tüdruku veider kehahoiak. Saatsime ta uuringutele.

Tüdrukul tuvastati kasvaja, lasime opereerida. Ühele jalutule poisile, kel olid jäsemete otsas savipütid, õnnestus Eestis proteesid valmistada. Ikka annetustest. Nüüd mängib ta jalgpalli ja on ka õpinguis edukas.

Lisanna Lilleoja (26, TTÜ magistrikraad ehitusmajanduses ja juhtimises): Olgu öeldud, et sealne erakool ei tähenda midagi elitaarset. Ainus erinevus riigikoolist seisneb selles, et erakool on tasuline, klassis on 30 õpilast, mitte üle 90, ja õpetus käib inglise keeles. Seetõttu seal tunde anda saamegi. Ühtmoodi muldpõrandatega savionnides on aga nii riigi- kui ka erakool.

Merle Voola: Meil on plaanis ehitada partnerkoolile uus hoone. Projekti, mille eest maksime 1000 eurot, tegi kohalik arhitekt, kes tunneb sealseid ehitusolusid ja on projekteerinud suurhooneid. Krundi sai kool linnalt. Paraku seisab asi ehitusloa taga.

Ühelt poolt sunnivad ootama pidevalt muutuvad seadused, mistõttu ükski ametnik ei julge otsuseid langetada, teisalt ei liigu miski pistiseta. Korruptsioon valitseb kõikjal. Ka aja mõiste on teine. Seega tuleb asju ajada diplomaatilise kannatlikkusega.

Laur Lilleoja: Õpitahe koolis ja ülikoolis on tohutu. Kõrgharidus on tasuta, hiljem makstakse 20 protsenti palgast riigile tagasi. Ülikoolis, kus mul õnnestus loeng pidada, on 10 000 tudengit. Õppejõud on valdavalt bakalaureusekraadiga, magister on juba kõrgtase. Ülikoolis leidus isegi üks projektor, nii et valmistasin sülearvutil esitluse ette, aga paraku kadus siis elekter. Sain hakkama ka tahvli ja kriidiga.

Olavi Miller (29, Helsingi ülikooli majandusdoktorant, majandusanalüütik): Elektrivoolu kvaliteet on väga halb, alapinge vaheldub ülepingega, nii et lambipirnid lendavad puruks ning mobiilide ja arvutite laadijad põlevad läbi.

Lauriga õnnestus koolile korda teha mõned arvutid, mis seisid kasutult muu vana elektroonika hulgas koolijuhataja kabinetis. Meie mõistes olid arvutid küll aegunud, aga Etioopias võib juba pelgalt trükkimisoskusega hea töökoha saada. Lastele meisterdasime lehest ja nõelast kompassi, õpetasime ilmakaari ja kaardilugemist.

Lisanna Lilleoja: Kui ehk pealinn Addis Abeba välja jätta, siis mujal ei ole tänavanimesid. Vajadusel küsitakse lihtsalt teed või orienteerutakse mõne objekti järgi.

Merle Voola: Meist erinev on ka aja mõiste. Ajal kui sellisel ei ole seal tähtsust. Kui lastevanemate koosoleku kokku kutsusin, tuli inimesi päev läbi. Ka ametnikke või kokkulepitud kohtumisi võib oodata tunde. Kui siis millalgi tullakse, ei ole mõtet arvata, et oodatu midagi hilinemisest taipab – ta on ju nüüd kohal.

Laur Lilleoja: Küsimust «millal?» Etioopias ei tunta. Võtame näiteks ühistranspordi. Bussid sõidavad vaid hommikupoolikuti. Seega tuli teise linna sõitmiseks minna hommikul vara maantee äärde ja oodata. Buss tuli nii kahe kuni nelja tunni jooksul.

Seejärel oodati, kuni buss rahvast täi sai. Pooltühi buss ei sõida kunagi välja. Kui kõik kohad olid täis, sõitsime esmalt rehve vahetama, õhusurvet mõõtma, tankima ja siis veel bussijuhi naise juurest läbi. Pimedas suured bussid ei sõida, teel võib ette jääda lapsi, loomi – mingit valgustust ju pole. Öösel seistakse lihtsalt tee ääres. Nii võtab 400 km läbimine paar päeva. Isiklikke autosid on kogu Soddo peale ehk kümmekond.

Olavi Miller: Etioopia peab end kohvi kodumaaks. Paljud naised sellega tegelevadki, et peavad «kohvikut», st kükitavad pottide-pannidega oma hüti ees kliente oodates. Kui juba naistest juttu, siis kohati oleksin tahtnud sealsetele meestele tõsimeeli öelda: koorma vedamiseks võtke veoloom, aga mitte oma naine!

Laur Lilleoja: Lastest ja naistest Etioopias ei hoolita. Rase naine võib vedada turjal mitmekümne kilo raskust koormat või seista tunde bussis, ilma et keegi kohta pakuks. Esiteks on rasedus seal enamasti naise püsiseisund ja teiseks valitseb teadmatus, et selline koormus võib naisele-lapsele halvasti lõppeda. Paljud probleemid on tingitud harimatusest.

Merle Voola: Kuna etiooplased on ühed vanimad kristlased, suhtuvad nad valgetesse sõbralikult. Lisaks on nad rõõmsad ja õnnelikud. Üdini vaesed, aga õnnelikud. Ja siirad. Nende hulgas viibimine mõjub kui teraapia. Me saame sealt ise vist rohkem, kui anda suudame. Seda, mida rahas ei mõõda.

Ettevaatust, toit!

Eesti vabatahtlikud Etioopias elavad kohalikult arstilt üüritud majakeses, mida ümbritseb kõrge kivimüür. Päeval söövad nad koolis, õhtuti valmistavad ise süüa kartulist, porgandist, tomatist, harvem ka lihast.

Joonud on nad värskest puuviljast pressitud mahla, mis on aga paraku põhjustanud kõhutõbesid. Seetõttu ostavad nad pudelivett. Kohalikud kasutavad jõevett: nende organism on sealsete bakteritega harjunud, keedetud vett nad ei talugi.

Laur Lilleoja usub, et eestlaste kõhuhädad polegi tingitud hügieenist, vaid just vaat et kliinilise puhtusega harjunud organismile võõrastest bakteritest. «Muidugi pesime käsi, vee või geeliga, keetsime joogivett,» loetleb ta, «olime kõik eelnevalt vaktsineeritud, malaariatabletid võetud, aga ühel ja teisel oli ikka tervisehäireid – toit ei püsinud sees vms.»

Eestlaste õnneks tunnevad kohalikud arstid sealseid haigusi ja nende sümptomeid suurepäraselt. Rohud on tõhusad, kiire uuring koos analüüsidega maksab poolteist eurot, ravim 2-3 eurot. «Kohalikele on need hinnad aga kättesaamatult kõrged,» lisab Lilleoja.