Arstid jäävad vanaks ning õed ei püsi erialasel tööl

Foto: SCANPIX

Eriti musta stsenaariumi korral võib arstide hulk kahekümne aasta jooksul kahaneda 4500lt 2500 peale, sest juba praegu töötavastest arstidest iga seitsmes on pensioniealine, kes ühel hetkel töölt lahkub, samal ajal noortest, ülikooli lõpetavatest arstidest jääb Eestisse tööle vähem kui pensionikka jõudjaid.

Niisugust ähvardavat tulevikuväljavaadet kirjeldasid oma uuringus Eestis töötavate arstide ja õdede arvu muutumisest 2032. aastaks Tartu Ülikooli teadlased Raul-Allan Kiivet, Helle Visk ja Toomas Asser.

«Ennustamises oleme inimestena üldiselt saamatud, kuid nii täpset prognoosi ei ole Eesti tervishoiutöötajate hulga muutumise kohta siiani tehtud,» ütles Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekaan Joel Starkopf. «Oleks väär seda prognoosi tühiseks pidada põhjusel, et see ei meeldi.»

Uuringu autorid on arvutanud, et vaid ulmelise stsenaariumi korral, kui igal aastal kõik 120 arstiõppe lõpetajat Eestis alati kohe tööle asuksid ning välismaale ei läheks enam ühtegi arsti, ei langeks arstide arv drastiliselt. Aga tegelik elu on oluliselt mitmekesisem.

Tõsi on see, et värsketest arstidest keskmiselt 15 protsenti ei jää Eestis tööle ehk näiteks 2011. aasta lõpetanud 107st vaid 66 hakkas Eestis tööle. 2002-2011 arstiteaduskonna lõpetanud 981 noorest arstist töötas 2012. aasta aprillis Eestis 725 ehk kadu oli üle 250 uue tohtri.

Samas on tõsi ka see, et iga noor arst ei leiakski Eestis sobivat tööd, sest neli ja pool tuhat arsti on üldarvuna Eesti kohta paras – kolm arsti 1000 inimese kohta, mis on Euroopa keskmine. Erialati on pilt hoopis kirevam.

«Meil on tipperialasid, kus residentuuri vajatakse ehk kümne aasta jooksul ühte arsti või mõnele tudengite jaoks prestiižele – üliõpilased on väga praktilised ja vaatavad, millisel erialal paremini teenida saab –, mõnele sellisele erialale võetakse aastas või üle aasta üks resident,» rääkis arstiteaduskonna dekaan. «Ja kui soovitud erialale ei pääse ning perearstiks ei taha saada, siis minnakse Soome üldarstiks, kus võib ilma residentuuri läbimata teenida mitu korda rohkem kui ülikooli õppejõududest arstid,» kirjeldas Starkopf. «Hea, kui tullakse välismaise töökogemusega aasta pärast tagasi uuesti residentuuri proovima, aga need on üksikud.»

Uuringu autorid järeldavad 20 aastat ette vaadates, et arstide hulga praegusel tasemel hoidmiseks tuleb vähemalt 60 võrra suurendada arstitudengite vastuvõttu ning arstide Eestist lahkumine peaks senise kuni 4 protsendi asemel vähenema poole võrra.

See tähendaks, et praeguse 140 või veidi enama arstitudengi vastuvõtt aastas peaks kasvama kahesajani.

Õdesid on puudu tuhandeid

Ametliku registri järgi võiks Eestis olla õdesid raviastustes tööl niipalju, et võiks raporteerida: meil on iga arsti kohta kolm õde, nagu Euroopas keskmiselt. Tegelikult töötab 12 200 registrisse kantud õest ja ämmaemandast Eestis vaid 8742 ning veel 576 töötab välismaal.

Kui arstide Eestist lahkumine on enam-vähem stabiliseerunud, siis õdede lahkumine kasvab. Tartu ülikooli teadlaste uuringus arstide ja õdede arvu prognoosi kohta paistab eriti noorte, äsja koolitatud õdede käitumismuster: viimasel kümnel aastal on keskmiselt 248st tervishoiu kõrgkooli lõpetanutest jäänud Eestis tööle vaid 158 õde.

«Meilt Tartust lähevad lõpetajatest otse välismaale üksikud – minnakse siis, kui on Eestis juba kogemused saadud,» ütles Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor Anneli Kannus.

Tallinna tervishoiu kõrgkooli järel välismaale lahkujaid on küll rohkem, aga kooli rektori Ülle Ernitsa sõnul on õdede puhul pigem probleem, kuidas neid üldse pikalt haiglatööl hoida.

«Lõpetajatest osa läheb tõesti Eestis erialasele tööle, osad lähevad teistesse riikidesse, kusjuures mitte ainult Soome, ning osad jäävad lapseootele,» võttis Ernits kokku. «Täpseid numbreid ei tea, kuid haiglad ütlevad, et lapsehoolduspuhkusel võib olla sadu õdesid ja neil on pärast seda keeruline tagasi tulla, sest väikeste laste kõrvalt haiglas ööpäevaringse rütmiga tööl käia ei ole võimalik ning haiglatel on väga keeruline paindlikku tööaega pakkuda.»

«Uuringud näitavad, et kui lapsed saavad teismeliseks, on paljudel naistel huvi tulla tervishoidu tagasi ja on neidki, kes varasema kutsehariduse tasemel õekutset tulevad uuendama nüüd juba kõrghariduse tasemel ja tegema ka registrieksamit,» rääkis Ernits. Ta nimetas, et 2005. aastast siiani on nende kooli kaudu tagasi tulnud 273 õde.

Tartu ülikooli teadlaste uuringu põhjal peaks õeõppesse vastuvõttu siiski oluliselt suurendama – seniselt umbes 400lt kahe kõrgkooli peale kokku kuuesajale.

Pigem valivad õe või mõne teise tervishoiu kõrgkoolis õpetatava eriala veidi vanemad kui värskelt gümnaasiumist tulnud. Ernitsa sõnul on tervishoiu kõrgkooli üliõpilaste keskmine vanus tõusnud õdedel 25 aastani ning 2011. aasta sisseastunuist umbes 40 protsenti olid vanemad kui 31 aastat.

Kannuse sõnul on õeks õppima oodatud eriti 30-40 aastased, kes tahaksid uue eriala omandada. «Aga see võib majanduslikult väga raske olla, et kolm ja pool aastat õppida, kui samal ajal sissetulekut pole,» ütles Kannus.

Tartu teadlaste uuringu kohaselt peaks selleks, et Eesti jõuaks õdede ja arstide suhtega Euroopa keskmise tasemele kolm õde ühe arsti kohta, igal aastal minema ja jääma tööle 450 õde ning vastuvõtt õeõppesse olema vähemalt kuussada tudengit aastas.