Autos surnud mees kadus politsei ja kiirabi vahel infoauku

Foto: Corbis/Scanpix

Ligi 80-aastane härra oli just veetnud kolm nädalat Tartus üli­koolis õppiva tütretütre juures, et olla lihtsalt vanaisa: jalutada koeraga, teha süüa, vaadata, et lapselapsel on kõht täis. Tagasiteed Tallinna alustati koos pealinnas elava tütrepojaga, kelle vanaisa viis tema koju Mustamäele, et sõita sealt edasi oma koju Tallinna külje alla Viimsisse. Oli 10. märtsi õhtu, pühapäev. Sõit Mustamäe korrusmajade vahel jäi lühikeseks – terviserike tabas meest otse roolis ja auto sõitis vastu majaseina.

Kohale jõudnud politsei kutsus teadvusetule mehele kiirabi. Kas surm saabus rooli taga või kiirabiautos pärast elustamiskatseid, seda vanahärra lähedased ei tea. Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) meest enam vastu ei võtnud. Tuli «keegi», võttis surnukeha ja viis «kuskile». Anonüümselt, omastele teatamata. «Kui ma seda kõike räägin, siis tundub, et jutustan kellegi teise lugu,» tunnistab mehe tütar Ave. «Kogu segaduste ahel oli nii absurdne, et mulle õega näis, et isa soovib meiega lihtsalt veel viimast korda peitust mängida.»

Kaks päeva vaikust

Tütred rääkisid tavaliselt oma 78-aastase isaga korra-paar nädalas. Ta oli just olnud koos lapselastega ja kõik näis olevat korras. Ta suri pühapäeval. Vaikus. Läks mööda ka esmaspäev, ikka vaikus. Teisipäeval helistas Ave isale, kuid telefon ei vastanud ega vastanud. Kui Ave jõudis isa koju Viimsisse, nägi ta, et Tartust tulles pole ta koju jõudnudki.

Kuna keegi lähedastega ühendust ei olnud võtnud, helistas Ave tuttavale politseinikule ja palus uurida, kas selline auto on teinud avarii. Politseiandmed ütlesid, et jah, auto on teinud avarii ja kiirabi viis juhi PERHi. Õed tormasid haiglasse, ütlesid isa nime, kuid sellist inimest seal ei olnud. Soovitati, et minge vaadake igaks juhuks erakorralise meditsiini osakonda (EMO). Ka seal ei olnud isa.

Seepeale võttis PERHi EMO ise kiirabiga ühendust, et uurida, kas sellist patsienti on olnud. Ei. Ave helistas taas oma tuttavale politseisse: «Mida ma teen? Isa pole siin.» Naine helistas igaks juhuks läbi kõik teised Tallinna haiglad – ikka mitte midagi. Uus kõne politseisse, kust teatati, telefoni teel nad infot ei anna. Uus kõne kiirabisse, kust siis öeldi, et minge palun tagasi EMOsse, teiega räägitakse seal. «Siis oli selge, et midagi on väga valesti. Jõudime sinna ja kuulsime lauset, et meil on väga kahju,» räägib Ave. Kell oli selleks hetkeks aga juba palju, surnukuurid olid töö lõpetanud.

Kolmapäeva hommik. Vallast on tarvis saada surmatunnistus. Ametnik küsis lahkunu ID-kaarti. Seda polnud aga lähedased saanud. Ametnik imestas, et kuidas nii, kuna kõik isiklikud asjad tulnuks ju surnukuuris kätte anda. Olgu, paberid said korda, matused planeeriti reedeks.

Samal päeval jõuti aga lõpuks politseis järeldusele, et kuna on olnud avarii, siis tuleb teha lahkamine. Omaksed ütlesid, et miks seda enam tarvis – vana inimene, ju oli tegemist terviserikkega. Ei, ikka peab tegema, leidis politsei. Ave leppis Tallinna krematooriumiga kokku, et need toovad ise isa surnukeha meditsiinilahangult ära ja jõuavad reedeks kõik korda teha.

Ave helistas neljapäeval kohtuekspertiisi, et uurida, kas kõik on korras, kui talle vastati ... ei, neil pole sellist inimest. Kell oli juba pärast kahte pärastlõunal, kuigi Avele oli lubatud, et lahang toimub kohe hommikul. Kõne Tallinna matusebüroosse: «Kus isa on?!» Selgus, et kuna krematooriumil oli ülesanne surnukeha ette valmistada, siis otsisid nad ühest kohast ja teisest kohast, leidsid isa surnukeha ja viisid selle krematooriumisse. Ave teatas seepeale politseile, et kuna lahangut ei tehtud hommikul, nagu lubatud, siis jõudis krematoorium juba mehe ära viia. Mis nüüd saab? Protseduur on selline, tuleb ikka lahata – arusaadav. Esimene toetav kõne selle aja jooksul tuli krematooriumi inimestelt: «Ärge teie nüüd enam muretsege. Reedel õigel kellaajal saate isa põrmu. Ajame ise asjad korda.»

Inimest tagasi ei too miski, ent küsimused on jäänud tütreid painama. Kui vana inimene teeb avarii ja ta on teadvusetu, siis kas politsei ei võiks võtta ühendust tema lähedastega? Olgu, politsei ei teadnud, mis avarii teinud inimesest sai – kuidas oleks võinud sel juhul käituda kiirabi? Või surnukuur? Et kui neile tuuakse inimene ID-kaardi ja telefoniga ning kui kaks päeva keegi tema vastu huvi ei tunne, siis äkki peaks ise teatama? Politseile näiteks?

Kelle kohustus on teatada?

Vallasekretär näitas Avele tema isa surmatunnistust koostades, et kui lüüa isa nimi ja isikukood arvutisse, tulevad esimese vastena kahe tütre nimed ja kontaktandmed. Üks liigutus! «Mulle ei helistatud, ei räägitud minuga ja kui ma ei oleks otsinud isa tuttava politseiniku abiga, siis oleksin lõpuks ikka ka surnukuuri poole pöördunud, isa kremeerida lasknud ja siis oleks politsei äkki avastanud, et avarii tõttu on neil ju avatud toimik. Aga inimest ei ole enam! Kui politseil on teada, et inimene on kiirabiga ära viidud, siis saavad nad ju päeva või paari pärast haiglasse helistada ja huvi tunda, et kas on võimalik avarii asjaolusid selgitada?» paneb ametkondade käitumine tütart imestama.

Ave küsib: kas tõesti ei ole kohustust lähedasi teavitada? Või öelda, et on olnud avarii, äkki saate isa autole järele tulla? «Võib-olla tõesti on inimestel nii suur töökoormus, palk on väike ja nad polegi motiveeritud inimlikult lähenema? Et on saadud küll hea haridus, ollakse hea korravalvur, kuid kadunud on inimlik puude, tunnetus?» arutleb ta.

Ave räägibki oma loo eelkõige selleks, et meelde tuletada inimlikkust, et ametnikud ei teeks oma tööd silmaklappidega.