/nginx/o/2012/12/20/1494460t1he984.jpg)
/nginx/o/2012/12/28/1504370t1h0b86.jpg)
Ajaloolase Jaak Valge sõnul olid eestlased esimesel iseseisvusajal rohkem Eesti ühiskonna ja riigi käekäigust huvitatud ning ka poliitiliselt kirglikumad, kui seda ollakse täna.
Ajaloolane: esimesel iseseisvusajal oli eestlastes rohkem Eestit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta ütles, et loodud vabariik ei olnud riikluse eksperiment, ammukski nurjunud eksperiment, vaid väärikas riik, mille saavutusi võimaluste raamides hinnates võiks panna hindeks neli. Maksimumpunktide saavutamist segas 1934. aasta riigipööre ja demokraatia kaotus. Ühiskond oli toona nooruslikum, dünaamilisem ja kirglikum. «Iseseisvuse kaotus ei muuda seda riiki ebaõnnestunuks. Ei olnud eestlaste võimuses vältida Stalini võimuletulekut Nõukogude Liidus ega Hitleri võimuletulekut Saksamaal. Võib kritiseerida riigijuhtide käitumist 1930-40. aastal, aga iseseisvuse säilitamine toonases poliitilises keskkonnas ei oleks olnud kuidagi võimalik.»
Tolleaegse Eesti rahvastik oli noorem, uutest ideedest vaimustuti kergemini ja nendega mindi kergemini kaasa, mis tegi ka riigi dünaamilisemaks. Poliitilist kirglikkust põhjustas ka asjaolu, et inimesed olid hoopis rohkem Eesti-kesksed, riik oli iseseisvam, Eesti käekäik sõltus rohkem Eesti riigijuhtide otsustest. Ühine vastutus liimis ühiskonda rohkem kokku.
«Toona oli eestlane tulihingelisem, kui nii sobib öelda, täna oleme poliitiliselt suhteliselt leiged, ning selle üheks põhjuseks on ka see, et meid puudutavate suurte otsuste raam pannakse paika mujal, meie otsustame vaid detaile.»
Ajaloolane on seisukohal, et praegune poliitiline keskkond on võrreldes kahe maailmasõja vahelise ajaga rahvusevaenulik. «Tollal ei olnud kosmopoliitse hoiakuga inimestel kerge elada, täna ei ole kerge elada rahvuslastel. Toona ei võinud inimene, kellele Eestis ei meeldinud, vabalt kusagile internatsionaalsesse keskkonda, näiteks New Yorki kolida. Täna peab aga Eesti patrioot pealt vaatama, kuidas siin meil Eestit üha vähemaks jääb.»