Tunnetamata jäänud äng

Hirmsad ajad: 1949. aasta märtsiküüditamisest ei leidu fotosid isegi Eesti parimates kogudes. See siin on tõetruult mõjuv kaader Jüri Sillarti 1989. aastal valminud filmist «Äratus». Foto: Eesti Filmiarhiiv / Eesti Filmi Instituut

Ülehomme on küüditamisohvrite mälestuspäev. 64 aastat tagasi tekkis meie koju üks salapärane kast, mida pidime hoidma kui silmatera.

Varakevadine päike oli seekord tavatult heldem maale saadetava soojuse ja lootusega uuele, õnnelikumale elule. Väikelinna tänavad olid tahedad, kohati isegi tolmas.

Ühele väikesele poisile oli see aasta tähtsaim päev. Oli paastumaarjapäev. Oli minu kuues sünnipäev. Oli 25. märts 1949.

Ootasin akna juures kärsitult oma ainsat sünnipäevakülalist – sõpra Jaani kõrvaltänavast. Inimesi uulitsatel polnud. Siis pööras Jaan suure jooksuga ümber majanurga.

Sünnipäevapidu võis peale hakata. Aga sünnipäevalauda polnud. Suured istusid tühja laua ümber ja sosistasid midagi omavahel.

Kui tänavalt oli kosta automürinat, pidime kõik midagi kartma. Mida just, seda poisikesed muidugi ei teadnud. Igaks juhuks pugesime Jaaniga laua alla, kus ema ja vanaema jalad  ees olid; mu isa oli juba neli aastat tagasi mullarüppe sängitatud.

Ei tajunud me seal hämaras, et istujate jalad oleksid lausa värisenud. Aga kui krusa majast mööda vuras, hingasid naised kergendatult… ja meie Jaaniga tulime laua alt välja, et midagi klotsidest kokku panna… Kuni uue põrina peale kõik kordus.

Kaks ootamatut võõrast

Ent kui ikka midagi ei muutunud, ei pugenud me sõbraga enam laua alla, vaid tormasime krusaplärina peale aknale kaema, sest auto kui niisugune oli toona poisikestele suur imeasi.

Me lausa soovisime, et järgmine veoauto meie väravas peatuks, et saaks seda täpsemalt uurida. Aga meie kahjuks… ja suurte õnneks krusasid meie viie üürikorteriga maja ei huvitanud.

Möödavurisevatest veoautodest olid ühed tühja kastiga, teised aga kinnised, nii et mida või keda furgoon endas peitis, polnud meile teada, küll aga täiskasvanuile aimatav.

Mu ema oli vaene kooliõpetaja, aga ta kartis ikkagi. Kartis, et mõne kahemehe vanemad võisid tema peale näpuga näidata: «Vot see tuleb kindlasti ära viia, sest meie poeg jäi sellise tõpra pärast klassi istuma.» Just sel põhjusel visati aastaid hiljem ühel ööl sisse meie toaaken.

Igaühel olid omad kartused, omad patud, olgu pealegi et üsna süütud. Hirm millegi nimetu ees oli inimestesse kodeeritud.

Minu sünnipäevaroaks toodi lõpuks sahvrist mannakorbid tee juurde. Said korbid otsa, sai ka sünnipäev otsa. Jaan lippas oma koju.

Õhtul astusid meile ootamatult sisse kaks võõrast meest, nii et ema ehmatusest peaaegu kokku varises. Aga õnneks oli see valehäire: need mehed ei tulnud meilt kedagi ega midagi ära viima, vaid tõid hoopis juurde.

Meie toanurka pandi maha kiiruga kokkuklopsitud laudkast ja emale sosistati midagi tädi Liisast, meie pere heast haldjast, kes taluperenaisena oli aidanud meil hinge sees hoida.

See kast hakkas mind väga huvitama. Ja kui suuri nägemas polnud, valgustasin taskulambiga seda, mis lauapilust paistis. Veerisin sealt kokku AN-NA KA-RE-NI-NA.

«Ema, miks Annal kare nina on? Miks ei ole tal sile nina?» julgesin emalt pärida.

«Mida hullu sa, laps, räägid?»

Keelatud paik

Näitasin siis emalegi, kust ma selle kareda nina leidsin. Ema näis see väga kohutavat: «Mis sa, hulluke, uurid? Need asjad siin on tädi Liisa omad. Ta viidi ära kaugele maale ja meie peame tema kasti nii kaua siin hoidma. Sina ära tuhni siin.» Ja ema kattis salapärase kasti vakstutükiga. Sellest sai minule keelatud paik.

Kooliõpetajana teadis ema paljusid oma õpilasi ja teisigi tuttavaid, kes tapiga asumisele saadeti. Ta koostas isegi salanimekirja neist, kes olid ära viidud. Siis suskas ema selle pika loetelu Singeri õmblusmasina õlipudeli pappkarpi, öeldes ise: «Kui keegi peaks selle nimekirja siit leidma, viiakse ka mind neile järele.»

Nõukogude valitsus oli ikka armuline küll, kui lubas saata punapoliitikast nõretavaid kodukeelseid ajalehti ümberasutatutele lausa tasuta panderolliga. Seda mu ema  truult ka iga kuu tegi… et emakeel neil seal ei ununeks.

Aga tädi Liisa, töökas nagu ta kogu elu oli olnud, jõudis peatselt Novosibirski oblasti autahvlile kui eesrindlik loomakasvataja.

Seitsme aasta pärast saabus Liisa tagasi kodumullale ja sai kätte ka oma hinnalise raamatukasti, mis oli toodud meile hoiule minu kuuendal sünnipäeval – seega ülehomme 64 aastat tagasi.

Ega tal peale nende raamatute õigupoolest muud enam olnudki, sest tema endises kodutalus peremehetsesid võõrad. Kõike tuli otsast alata.

Aga vähkkasvaja, mis kaugel maal Liisat kätte ei saanud, leidis ta üles nüüd – siinsel kodusel maakamaral. Kellele jäid Liisale kallid raamatud, mida olime hoolikalt hoidnud, ei ole mulle teada.

Autor on didaktik ja kirjanik