Poiste printsessipäev

«Päev, mil Frederik oli Frida ja Riina oli Rasmus» Foto: Repro

Lasteaedadele mõeldud raamatu «Päev, mil Frederik oli Frida ja Riina oli Rasmus» levitamist Lätis ja Leedus saatis hirm, et nii võetakse lastelt ära sooline identiteet. Autor Louise Windfeldt ütleb, et ta ei taha tüdrukutelt nukke ja poistelt ämblikmehi ära korjata, vaid nii inimesi mõistma panna, et soostereotüübid ahistavad mõlemat sugupoolt.

Soolisi stereotüüpe kummutav raamat «Päev, mil Frederik oli Frida ja Riina oli Rasmus» on tõlgitud mitmesse keelde ja välja antud juba nii Lätis, Leedus kui ka Venemaal. Milliseid reaktsioone see on põhjustanud?

Lätis näiteks leiti, et see raamat teeb lastest homo- või transseksuaalid, et see teeb poistest tüdrukud ja tüdrukutest poisid. Põhimõtteliselt võiks iga autor olla meelitatud, kui tema raamatule nii suurt mõju omistatakse, kuid probleem on selles, et kriitikud ei teinud seda raamatut lahtigi. Leedus aga raamat lasteaedadesse ei jõudnudki, see jäeti vaid õppematerjaliks kasvatusteaduste tudengitele.

Venemaal oli reaktsioon suuresti sarnane Läti ja Leedu omaga. Ja ma olen veidi nördinud, kuidas mu raamatu pealkiri vene keelde tõlgiti. Minu pealkiri on «Päev, mil Frederik…», vene keelde tõlgiti see «Kui Frederik…», ilma «päevata», nii et võis jääda mulje, nagu Frederik oleks Fridaks jäänudki. Aga sõnad, keel, on selles arutelus väga olulisel kohal ja väike tõlkeviga võib hävitada kogu projekti mõtte.

Ma arvan, et on inimesi, kes just sellisena tahavadki soolise võrdõiguslikkuse arutelusid näha. Aga vaja on vaenlast ning mis selleks paremini sobida võiks kui see, et tuleb keegi kusagilt Põhjamaalt ja hakkab meile õpetama, kuidas me oma lapsi peame kasvatama – see ajab ju tigedaks.

Nagu rääkisid mulle Läti eksperdid, kasvatatakse seal tüdrukuid eelkõige koduhoidjateks ja poisse kodumaa kaitsjateks ning sellest, et tüdrukud võiksid jalgpalli mängida või neist võiksid saada kõrgetasemelised spetsialistid, ei taha keegi eriti kuulda. Aga tegelik elu on ju teistsugune: Läti naiste hulgas on palju hea hariduse ja kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste ning koduperenaisi on seal üsna vähe.

Läti reaktsioonid leidsid kajastamist ka Taani pressis. See toon oli umbes selline, et vaadake, kui taga on ikka Balti riigid Põhjamaadest.

Ühe Taani parempoolse rahvuslaste partei juht, naine, avastas siis ka selle raamatu, ei lugenud seda ja hakkas esinema avaldustega: vaadake, mille vasakpoolne võrdõiguslikkuse minister on tellinud, nüüd me muutume samasuguseks nagu rootslased, kellel ei ole enam poisse ega tüdrukuid, ning kõige selle eest on veel makstud maksumaksja rahaga jne.

Ometi, Taanis anti see raamat välja 2008. aastal, mil meil oli parempoolne valitsus, kes ka otsustas, et sellist projekti on tarvis. Nii et ka Taanis püüti minu raamatut asetada keset mingit soovõitlust.

Kui raamatut eelmise aasta sügisel Peterburis esitleti, siis oli seal ka üks vene õigeusu vaimulik. Ja muidugi oli ta raamatu suhtes väga umbusklik. Aga meil oli seal ka arutelu ning selle järel ütles ta, et kui tema naine oli haiglas sünnitamas nende noorimat last, siis tema ei saanud jääda vanemate lastega töölt koju, sest ta on ju mees, ning see on meeste diskrimineerimine.

See tähendabki, et stereotüüpidele tuginev sookäsitlus mitte ei eelista ühte sugu, vaid ahistab mõlemat sugupoolt.

Põhjamaade aktiivsusest soolise võrdõiguslikkuse küsimuses jääb alati mulje, et neis ühiskondades valitseb selles küsimuses teatud konsensus: et stereotüüpsed soorollid on probleem ja sellega tuleb tegeleda. Ometi, kui ka Taanis peeti seda raamatut justkui lastelt soo äravõtmise katseks, siis on see konsensus ju vaid teoreetiline?

See parempoolne partei, kellest enne juttu oli, ei esinda õnneks kuigi levinud käsitlust.

Konsensus selles suhtes, et niimoodi edasi minna ei saa, on Taanis olemas. Need olukorrad, millesse lapsed minu raamatus satuvad, mida nad näevad, on Taani lasteaedades igapäevased, aga me ei mõtle nende peale.

Üks põhjus, miks toonane võrdõiguslikkuse minister selle projekti algatas, oli see, et ka Taanis ei taha väga paljud mehed võtta lapse sündides vanemapuhkust. Eestiga võrreldes on meil neid mehi küll rohkem, kuid ometi liiga vähe, vaid umbes viiendik isadest. Ka sooline palgalõhe on meil probleemiks.

Samas on sooline võrdõiguslikkus olnud Taanis oluline teema juba aastakümneid. Kesised tulemused näitavad aga, et selleks, et täiskasvanu elus midagi muutuks, tuleb hoiakute muutmisega alustada juba lasteaias. Näiteks räägivad paljud täiskasvanud poistega karmilt ja tüdrukutega kenasti. Miks ometi? Sellist pimesi vahetegemist ei saa põhjendada muu kui hoiakuga, aga me isegi ei märka seda, sest ka meid on samamoodi kasvatatud.

Üks kolleeg rääkis mulle oma kaheaastasest tütrest, et alati, kui ta läheb lasteaeda kleidikeses, ütlevad kasvatajad: «Oi, kui armas sa välja näed!» Keegi ei kiida seda tüdrukukest, kui ta läheb lasteaeda pikkades pükstes. Miks? Tüdruk riiete sees on ju kogu aeg üks ja seesama.

Meile toimetuses tegi teie raamatust väga nalja see koht, kus üks tüdruk ütleb teisele, et hakkame nüüd rääkima sellest, et mina olen kõige ilusam siin lasteaias.

See on tõestisündinud lugu! Selle rääkis mulle üks ametnik, kes oli läinud oma lapsele lasteaeda järele ja tõepoolest kuulis, kuidas üks tüdruk teisele nii ütles. See on ju kohutav, kui juba lasteaiatüdrukutel on nii tugev surve olla kõige ilusam. See on tema mulje iseenesest, et ta peab selline olema – kõige ilusam. Ja see on probleem. Täiskasvanu ülesanne on lapsele näidata, et tal on heakskiidu saamiseks ka muid võimalusi kui ainult välimus.

Probleem pole ju see, et tüdruk tahab olla printsess, probleem on see, kui tüdruk arvab, et tal pole muid võimalusi kui olla printsess.

Ka selle raamatu puhul kippus soovaidlus kalduma sinna, et tahetakse tüdrukutelt nukud ära võtta ja ämblikmehed asemele anda ning poisid saadetakse nukunurka. Aga see ei ole selle raamatu eesmärk. Raamatu eesmärk on lastele teada anda, et kui tüdrukud tahavad mängida ämblikmehega, siis võivad nad seda teha, ja kui poisid tahavad joonistada haldjat, siis võivad nad seda teha.

Muide, kas te jälgisite Oscarite jagamise galat? Tähelepanuväärne oli see, et meeste puhul räägiti rollist, näitlejasaavutusest, naiste puhul räägiti sellest, mis neil seljas oli ja kuidas nad välja nägid. Ja loomulikult võib ka sellest rääkida, kuid Oscar anti ikkagi saavutuse, mitte välimuse eest.

Mulle jäi seda raamatut lugedes mulje, et tüdruku jaoks tähendab jäigast soorollist loobumine võimaluste avardumist, samal ajal kui poiss tundub selles olukorras nagu segaduses olevat.

Tüdruku loos on ju ka üks teine tüdruk – Mette –, kes samuti tahaks poistega jalgpalli mängida, aga teda ei võeta mängu, sest ta on ju tüdruk. Ma tõin selle tegelase loosse, et lapsed saaksid selle üle arutada: kas see tüdruk oleks võinud ka jalgpalli mängida, kas see on õige, et teda ei võetud mängu sellepärast, et ta on tüdruk?

See poiss raamatus on veidi vanamoeline ja tema teab, mis on «poiste asjad». Raamatuga tahan ma saavutada, et selline poiss vaataks ka tüdrukute maailma, ning ma tahan, et täiskasvanud eneselt küsiksid, kas see on ikka õige, mida me teeme.

Peaaegu kõik, mis selles raamatus on, olen ma päriselust korjanud. Märkasite seda kohta, kus ema palub poisil, keda ta tol päeval peab tüdrukuks, panna nõud nõudepesumasinasse. See episood on jutus sees sellepärast, et uuringud näitavad, et Taani kodudes vanemad poistel üldiselt lauda koristada ei palu. Ent kui tema laua koristamata jätab, siis peab ju keegi teine seda tegema: ema, õde, vanaema? Miks ometi?

Niisiis, miks me vanematena kohtleme poisse ja tüdrukuid erinevalt, ja seda ka küsimustes, mis on oma sisult täiesti sooneutraalsed? Minu raamatu eesmärk on panna täiskasvanud selle üle mõtlema.

Tüdruk minu raamatus, keda teised inimesed peavad tol päeval poisiks, arvab, et ta läheb muuseumisse vaatama printsessikleite, aga satub hoopis poistega mänguväljakule ja avastab, et ta suudab teha asju, mida ta arvas, et ei suuda. Me kõik oleme isiksused, mitte ainult poisid ja tüdrukud. Ja me võime teha, mida me tahame, me võime teha palju enamat, kui jäigad soorollid meile ette kirjutavad või meilt ootavad.

Samal ajal, kui ma raamatut kirjutasin, viidi Taani lasteaedades läbi uuringut, kus vaadeldi laste ja kasvatajate omavahelist mängu. Need lood, mis uurijad neilt vaatlustelt kaasa tõid, on ka minu raamatus, sest need on igapäevased olukorrad Taani lasteaedades.

Kahe lapse lood saavad raamatu keskel kokku nende laste ühise mänguna. Kui nad mängivad kahekesi, ilma teiste lasteta ja täiskasvanuteta, siis nad mängivad nii, nagu nad tahavad, ja nendena, kelleks nad ennast peavad. Pole tähtis, et üks on poiss ja teine on tüdruk, need võiksid olla ka kaks tüdrukut või kaks poissi, aga omavahel on nad need, kes nad on, ilma et keegi kõrvalt ütleks, kes nad peavad olema.  

Ometi võitleb just poiss draakoni ja lõviga.

Jah, sest ta tahab seda teha ja see on tema mäng.

Minu raamatus saab see poiss hea kogemuse, et midagi, mis ta arvas olevat «tüdrukute asi», ei olnud seda.

Ja palun pange tähele, et laua ääres, kus lõigatakse ja kleebitakse pilte, on juba üks poiss. Seda on samuti uuringutes kirjeldatud. Kui eksperdid jälgisid gruppide kujunemist lastekollektiivis, siis võis seal alati näha ka äärepealseid lapsi, väljamurdjaid, kes võtavad endale uue rolli ning julgustavad sellega teisi lapsi.

Aga nad võivad muidugi olla ka probleemiks. Kuulsin kirjutamise käigus palju lastelugusid ja mulle räägiti ka ühest väikesest poisist, kes pani endale sukkpüksid pähe ja mängis, et ta on Pipi Pikksukk. Ta tegi seda üsna mitu korda, nii et kasvatajad hakkasid vanematele rääkima, et laps peaks psühhiaatri juurde minema, sest näib, et poiss on oma sotsiaalse soo suhtes segaduses. Poiss ei olnud segaduses, ta lihtsalt tahtis mängida Pipit, kes pealegi ei ole ju stereotüüpses mõttes kuigi naiselik.

Mulle tundub, et kõige keerulisemas olukorras selle teema juures ongi kasvatajad: on lapsevanemaid, kes eelistavad oma last kasvatada väga traditsioonilises vaimus, ja on lapsevanemaid, kes on stereotüüpide suhtes tundlikud, ning pedagoog peab suutma mõlema nõudmistele vastata.

Mul on kahju, et see lugu raamatusse ei jõudnud, ma lihtsalt kuulsin seda liiga hilja. Selle rääkis mulle samuti üks kasvataja.

Selles lasteaias tahtsid poisid endale printsessipäeva. Alguses ütles abikasvataja, et ei-ei, te olete ju poisid. Aga lapsed olid nii nördinud ja pahurad, et kasvatajad korraldasid kiire nõupidamise ja otsustasid, et miks mitte, kui nad ise tahavad. Kleidid toodi välja ja poistel oli lõbu laialt. See kestis täpselt nii kaua, kuni isad neile järele tulid. Puhkes tohutu skandaal ning kasvatajad tõepoolest ei teadnud, kuidas sellele reageerida.

Oletame, et tüdrukud oleksid tahtnud Batmani või ülikonnapäeva. See ei oleks mingi probleem olnud. Niisiis, minu meelest diskrimineeritakse siin poisse, sest nende jaoks on hoiakutes ranged reeglid, mis on õige ja mis on vale.

Kas te olete oma raamatule ka laste seast tagasisidet saanud?

Ma olen seda lugenud oma sugulastele. Minu kuueaastane vennapoeg ütles, et oi, kui huvitav, mis küll minuga juhtuks, kui ma ärkaksin üles ja kõik arvaksid, et ma olen tüdruk või vana mees või põrnikas või üldse midagi muud, mida ma tegelikult ei ole. Minu arvates oli see huvitav ja mulle meeldis, et raamat innustas teda tavaraamidest väljaspool mõtlema.

Ma arvan, et see ongi oluline meil, täiskasvanutel, mõista, et viie-kuueaastaselt ei takista mitte miski inimest mõtlemast, et temast saab ükskord president või baleriin. Sellist mõtlemist tuleks julgustada, et lastest kasvaksid julged inimesed ja me ise saaksime aru, kuidas «õige» ja «vale», «tüdrukute asi» ja «poiste asi» laste valikuid piirab.

Taanis on sotsiaalse võrdõiguslikkuse minister, meil ainult minieelarvega volinik. Ma arvan, et see näitab päris hästi kahe ühiskonna väga erinevat suhtumist soolise võrdõiguslikkuse küsimustesse. Ent kui isegi Taani maadleb nende küsimustega alles lasteaia tasandil, siis kui pikk tee on teie hinnangul Eestil veel käia?

Taanis näiteks oli ka suur arutelu sellest, et miks meestelt ja naistelt küsitakse juuksuris erinevat hinda: meestelõikus on niipalju ning naistelõikus on nii- ja niipalju, tavaliselt väga palju rohkem. Praegu on aga juurdumas praktika, kus on määratud juukselõikuse hinnavahemik ja see sõltub töö keerulisusest, mitte kliendi soost.

Või teine näide Taanist on liikluskindlustus. Statistika järgi on mehi liiklusõnnetuste ja -kahjude põhjustajate seas rohkem. Nii on neil olnud ka suurem kindlustusmakse. Kui on tegemist juhiga, olgu mehe või naisega, kes on põhjustanud avarii ja tema kindlustusmakse on sellepärast suurem, siis on see mõistetav. Ent kui juhil selline liiklusajalugu puudub, tegemist on hoolika autojuhiga, siis on see on meeste diskrimineerimine, sest kindlustusmakse peaks ju sõltuma ikka juhi oskustest ja kogemustest, mitte soost.

Ma olen ainult raamatu autor ja ei tahaks teha üldistusi – ma lihtsalt arvan, et ei tea nii põhjalikult kohalikku tausta. Küll aga on neis riikides asjaomased institutsioonid ja kui nemad on pidanud selle raamatu väljaandmist oma koduriigis vajalikuks, siis see on mulle piisav oma nõusoleku andmiseks.

Aga selle põgusa mulje põhjal, mille ma paari päeva jooksul saanud olen, tundub mulle, et Eesti olukord on Taani omaga väga sarnane. Meil on lihtsalt olnud rohkem aega nende asjadega tegeleda.
-------------------------------------------------------

Aeg muudab ootusi soorollidele

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus korraldas 2009. aastal seitsmes Tallinna lasteaias uuringu, mille tulemused näitasid, et õppeprotsesse neis asutustes iseloomustab tüdrukute ja poiste vahel kultuuriliselt loodud erinevuste säilitamine ja taastootmine.  

Sellest tingituna premeeritakse sugupooli erinevate kriteeriumide alusel. Näiteks antakse poistele käitumises ja eneseväljenduses rohkem vabadust. Tüdrukute edasijõudmist seletatakse usinusega, poiste oma andekusega. Tüdrukute ebaedu tõlgendatakse andetusena, poiste oma kirjutatakse laiskuse arvele.

Üsna palju on õpetajaid, kes seostavad poisse kergemini selliste stereotüüpsete omadustega nagu aktiivsus, agressiivsus, lärmakus. Tüdrukuid nähakse pigem sõnakuulelike, tundlike ja õpetaja korraldustele paremini alluvatena.

Neid ootusi tajuvad ka lapsed ja käituvad vastavalt.

Ka kujutlus «heast õpilasest» – õpib hoolega, järgib reegleid, on koostöövalmis ja akadeemiliselt võimekas – on üldjuhul soolistatud ja seda tiitlit omistatakse kergemini tüdrukutele. Poisse peetakse aga marakrattideks ja õppetööks vähem motiveerituks.

Poisid saavad õpetaja tähelepanu rohkem kui tüdrukud. Lasteaias ja esimestes kooliastmetes saavad poisid tüdrukutest rohkem nii kiita kui laita. Poisse kiidetakse teadmiste ja õigete vastuste eest, tüdrukuid sõnakuulekuse eest. Poisse noomitakse käitumise eest, tüdrukuid vale vastuse eest. Eesti koolide õpetajate uuringud näitavad, et suurendatud tähelepanu poistele jätab tüdrukud sageli tagaplaanile.

Ootused naiselikkuse ja mehelikkuse suhtes on ajas muutuvad. Näiteks on sotsioloogid täheldanud, et nüüdisaegsetes läänelikes ühiskondades on traditsiooniline arusaam õrnast ja koduga seotud naiselikkusest hägustuma hakanud. Tänapäevase väljendusvabadust ihkava naiselikkuse tüübiga on seotud sellised nn mehelikud tunnused nagu karjäärile orienteerumine, võimukus ning konkurentsi- ja läbilöögivõime, ning seda ka traditsiooniliselt mehelikuks peetud valdkondades.

Enda võimeid ja soove vabamalt väljendada tahtev uus mehelikkuse tüüp on aga majandusliku dominantsuse kõrval üha enam seotud nn naiselike väärtuste ja omadustega, nagu emotsionaalsus, empaatilisus, hoolivus, soojus jne.

Uute tunnuste olemasolu ei tähenda, et inimene ei tohiks end väljendada traditsioonilise naiselikkuse või mehelikkuse kaudu. Pigem tähendab see võimaluste suurenemist.  

Allikas: Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus