Politsei puistab pandimaju

Reid pandimajja: politseinikud uurivad müügiks olevate kuldehete päritolu. Foto: Liis Treimann

Politsei võttis varavastaste kuritegude vastu võitlemises kasutusele uue taktika – Tallinnas kontrollitakse regulaarselt pandimaju kui varastatud kauba üht turustamiskanaleid.

Varavastaste kuritegudega võitlemisel on varastega tegelemisest olulisem panna kinni varastatud kaubaga kauplemise kanalid. See on politsei seisukoht ja seda eesmärki teenib ka kolm kuud tagasi Tallinna kesklinna politseijaoskonna eestvedamisel algatatud aktsioon.

Pandimaju kontrollitakse süstemaatiliselt korra kuus eesmärgiga lõpetada lombardites ebaseaduslikul teel hangitud asjadega kauplemine. Tõsi, seitsmesse pandimajja (Postimees on neis vaatlejana osalenud kolmes) toimunud kontrollreidide tulemused pole pealtnäha väga kõlavad – kokku on saadud kätte üle kümne varastatud eseme. Peamiselt mobiiltelefonid, üks jalgratas, sülearvuti ja fotoaparaat.

Reididele kaasatud rahapesu andmebüroo ametnikud on teinud mitmeid kauplemisõiguse rikkumisi puudutavaid ettekirjutusi ja koostanud trahviotsused summadele 400-600 eurot. Rikkumisi on fikseeritud näiteks selle kohta, et pandimaja, millel puudub väärismetalliga kauplemise luba, ei tohi kuld- ja muid ehteid kodanikelt isegi vastu võtta.

Ent näilisest edust olulisem on siiski politsei soov, et pandimajad hakkaksid rohkem vaatama, kellelt ja mida nad vastu võtavad. Ehk, et olukord, kus üks persoon toob kuu aja jooksul pandimajja mitu mobiiltelefoni, peaks olema ettevaatlikuks tegev.

Ning kui üha enam igapäevaselt varastamisega tegelevaid narkomaane saab pandimajadest sinna kraami viies kauba vastuvõtmise asemel keelduva vastuse, siis on see samm edasi võitluses varastatud kauba turustamise vastu.

Pandimajad valitakse kontrollimiseks välja selle järgi, kuidas politsei saab varem infot varastatud kauba olemasolu kohta. Ehk siis – kui politsei on saanud mõne konkreetse kuriteo uurimisel kätte sealt varastatud eseme, siis on see alus edaspidisekski politsei poolseks huviks.

Näiteks novembris, kui reidile kaasati Postimehegi ajakirjanikud, võeti ette Sõle tänaval asuv, pealtnäha üle keskmise korralik lombard. Ja ehkki saak oli tagasihoidlik – üks omaniku poolt varastatuks kuulutatud fotoaparaat, on olulisem sõnumi levik: politsei tegeleb asjaga.

Enne Sõle tänavat oli politsei käinud ühes teises Põhja-Tallinnas asuvas pandimajas (kokku on neid selles linnaosas 17) ja saanud pealtnäha kordades priskema saagi. Mitmeid mobiiltelefone ja varastatud jalgratta. Jalgrataste hulk selles pandimajas oli politseinike jaoks tegelikult jahmatav – 64.

Fakti, et andmete kontrollimisel tuvastati neist varastatud olevaks vaid üks, ei tohiks suhtuda üleliia tõsiselt. Eriti kui arvestada tõsiasja, et osa nende pandimajja hoiule toonud isikutest olid politsei jaoks tuntud kriminaalse tausta poolest või lihtsalt narkomaanid.

Pigem on siin probleem selles, et osa sealsetest jalgrataste seaduslikest omanikest oli jätnud nende vargusest politseile teatamata. See on probleem, mida värskelt tõstatas ka justiitsminister.

Seetõttu puudus politseil igasugune õigus neid jalgrattaid ära võtta. Tõenäoliselt jäävadki vahepeal politseil juba nii-öelda peos olnud rattad sel lihtsal põhjusel omanikele tagasi saamata. Need leiavad endale pandimajas heausksete ostjate näol uued omanikud ja kõik on juriidiliselt korrektne.