/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2008/06/11/48776t1hb8fc.jpg)
Reformierakond ja Keskerakond rebivad omavahel, kellest saab liikmete arvult suurim Eesti erakond. Mõlemad värbavad praegu kaubanduskeskustes aktiivselt uusi liikmeid.
Kaubanduskeskuses Reformierakonna esindajaga rääkinud naine avastas end partei nimekirjast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tere, on teil hetk aega?»
«Ee, mul on väga kiire…»
«Ainult üks küsimus. Kumb teile rohkem meeldib, kas sinine või kollane?»
«Ee, ei tea, mõlemad on toredad.»
« Aga kas teile suvel tantsupidu meeldib või talvel ühisüritus?»
«Ee, jah.»
Nii meenutab jaanuari keskel ühes Tallinna kaubanduskeskuses toimunud jutuajamise algust tallinlanna Katre*, kes sai oma üllatuseks mõni nädal hiljem postkasti teate, et temast on saanud Reformierakonna liige. Täpsemalt öeldes oli see tema poeg, kes emalt küsis: «Ohoo, kas sa oled astunud Reformierakonda?»
Registrist järele kontrollides tuli kinnitus, tõepoolest, Katre on värske reformierakondlane. Iseenesest ei ole Katrel Reformierakonna vastu midagi. Minevikus ongi ta hääletanud kas Reformierakonna või siis Isamaliidu poolt. «Samas ma ei tegele poliitikaga ja mul pole praegu väga kindlaid vaateid, ainult Keskerakond ei meeldi, juhi pärast vist,» räägib Katre. Ootamatu parteistumine tundub talle siiski ebameeldiv. Tõsi, nüüd tagantjärele sündmust rekonstrueerides ta enam nii täpselt ei mäletagi, mis selle vestluse sisu või mis küsimused täpselt olid.
«Üldistel teemadel rääkisime, et mis ma Eesti elust arvan. Igatahes ei saanud ma absoluutselt aru, et parteisse astun,» räägib Katre. Iseenesest ta ei ütlegi, et tegu oleks olnud pettusega, tõepoolest jutuajamine ju oli, mingeid pabereid talle näidati, aga kuna prille polnud ees, siis täpselt ta ei näinud (ega süvenenudki), mis seal kirjas oli.
«Isikuandmed küll andsin, seda mäletan, noormees määris veel mett moka peale, et näen palju noorem välja,» meenutab naine «Niipalju mäletan, et kui ütlesin, et lähiajal lähen välismaale elama ja ei seo oma elu Eestiga, siis ta vastas, et pole midagi, ongi tore, tulete suvel puhkusele ja suvepäevadele.»
Iseenesest polegi sellises värbamises midagi kummalist, naisel oli parajasti ka kiire, ta pidi tütrega kokku saama ja paar päeva hiljem pidi välismaale sõitma, kokkuvõttes – mõtted mujal. Ilmselt samamoodi on inimesed mõnigi kord kaubanduskeskuses eneselegi ootamatult liitunud ka mõne pensionifondiga või vahetanud elektripaketti. «Igatahes väga hea müügimees oli, peaks tema koolitusele minema,» tunnustab Katre lõpetuseks isegi värbajat.
Reformierakonna peasekretär Martin Kukk räägib, et nad on niimoodi aktiivselt inimesi parteisse kutsunud alates 2008. aastast. «Piirkonnad ise korraldavad ja teevad, meie (peakontor) pakume tuge ja koolitust,» ütleb Kukk. Tema sõnul oli see omal ajal strateegiline otsus hakata inimesi otse erakondadesse kutsuma, tekitas küll ka kahtlusi, kas selline ameerikalik stiil Eestisse ikka sobib, aga üldiselt on läinud positiivselt ja aastatega on niimoodi erakonda leitud mitu tuhat uut liiget. Näiteks selle aasta algusest on Reformierakonnaga liitunud 1055 inimest. «Muidugi kui kutsutakse sadu ja tuhandeid inimesi, siis ikka satub aastas mõni juhtum, kus inimene on «kogemata» parteisse sattunud,» lisab Kukk. «Selles pole midagi pahatahtlikku, ikka juhtub, räägitakse üksteisest mööda, ei saada üksteisest aru.»