Peeter Sauteri aeg, rahu ja sõna

Peeter Sauter Foto: Mihkel Maripuu

Juba mitme põlvkonna noorte ja enam ka mitte nii noorte kultuskirjanik Peeter Sauter on elu vormis: viimasel ajal ilmub temalt mitu raamatut aastas. Oma lahedat, pretensioonitut eluvaadet avas ta ka filmis «Vaeste kirjanike maja».

Kui 23 aastat tagasi ilmus «Indigo», lugesid seda kõik minu põlvkonna noored vanuses 15–25 aastat, see oli kooliväline kohustuslik kirjandus. Midagi sellist ei olnud eesti kirjanikult enne loetud, ja ometi kirjeldati meile kõigest vabalt voolavat olemist realistlikus vormis.

Aastad mööduvad ja Sauter jääb Sauteriks: ta on oma vahetule, mainivale, ilustamata, aga omamoodi ilusale ja isegi romantilisele stiilile truuks jäänud ja keegi ei ole osanud teda selles ületada.

Teda saadab ka mingi kuulsus, vagabundi, napsivenna, ümberhulkuja kuulsus, isegi leebelt anarhistlik aura. Ta pole eriti vaevunud seda ümber lükkama, kohati on seda isegi takka õhutanud, ometi on selge, et suur osa sellest imagost on müüt: piisab, kui vaadata Peetri tööde hulka.

Kõle talv. Tuul vingub. Istume Tallinnas Uue Maailma linnajaos, nn vaeste kirjanike maja keldris Kapsaste raamatukogus. Kui raamatud katavad seinu, on hubane. E-raamatud ei ole hubased. Raudahi lõõmab. Rüüpame õlut. Räägime elust ja kirjandusest.

Mu ees on äärmiselt tähelepanelik, peenetundeline ja põnev vestluspartner, sisse-välja saalivad kohalikud seltsitegelased ja kirjandusinimesed. Kõik see aeg on kuulda, kuidas Uue Maailma hing Erko Valk kõrval peoruumis töötab: koristab ja remondib vist. Aeg-ajalt ilmub elurõõmust särades uksele.

Peeter räägib, et ta ei oska kirjutada. See pole poos.

Kas see on vabastav, kui sa teadvustad, et sa ei oska kirjutada?

Eks see on ikka frustratsioon.

Stress. Sel teemal on kahte moodi jutte. Ühed on jutud, et ma teen seda asja sellepärast, et muud teha ei oska. Et kui oskaks mingit ametit, siis teeks seda, aga ennäe, ma olen kuidagi jäänud tegema neid filme – seda ütles Fellini. Et kui raha on juba käes, siis tuleb film ära teha ja muudkui pusin ja suman.

Teist sorti juttu rääkis mulle  hiljuti Valentin Kuik, kes sai nädalavahetusel 70 aastat vanaks. Istusime kinoliidu baaris, nüüd on see Sinilind. Pärast saatsin ta trammi peale, ta on mu nagu lapsendanud, kui me kokku saame, siis kohtleb mind nagu poega ja ma olen hea meelega ta poeg.

Kuik ütles, et mida vanemaks saad, seda raskem on kirjutada. Küsis mult: sa veel jaksad? Tee siis praegu! Pärast sa ei pruugi enam jaksata ega viitsida.

Ühel päeval, kui ma tunnen, et ma oskan kirjutada, siis peaks asja katki jätma äkki hoopis.

Surnud punkt?

Võib-olla mitte, aga see, mis sa siis teed, on selline oskuslik kirjutamine ja välja tuleb see, mille kohta draamakirjanduses öeldakse well-made play. Kõik on paigas, tõus, pöörded, katarsis, rahunemine. Vetemaa kunagi refereeris seda, kui käisin teatrikoolis.

Vetemaa rääkis teooriast, Unt ei tahtnud mingist teooriast rääkida, Unt tahtis lobiseda lihtsalt, ja see oli palju huvitavam kui Vetemaa teooria. Ega see ole paha asi, kui keegi tehniliselt asja oskab. Aga tihti kipub see sisu ära tapma, ei jäägi muud enam järele kui karkass. Ja kes sellest hoolib.

Teine äärmus on see, mille sa just kotti panid. (Sauteri verivärske romaan «Ära jäta mind rahule» – VV.) Seal sisu võib-olla midagi on, aga mingit well-made’i absoluutselt ei ole. Ja seda on niivõrd tüütu ja raske lugeda... Praegu kirjutan Madis Kõivust arvustust. Ja ta ikka üldse ei hooli lugejast. Tal ei olegi lugejaid. Ta on ise enda ainus lugeja. Teised kas on või ei ole. Mulle õudselt meeldib, aga lugeda on teda väsitav.

Sa oled nii-öelda töötu, eks. On ka vaeseks kirjanikuks nimetatud.

Ma olengi töötu. Aga see vaene kirjanik, see oli rohkem nali, seda ei peaks liiga tõsiselt võtma. See oli Tarmo (Teder) kirjutatud novellist pärinev totrus, ja Manfred (Vainokivi, «Vaeste kirjanike maja» režissöör) haistis ilmselt, et sellest saab toreda kino, ja saigi toreda kino, aga seda ei peaks täht-tähelt võtma.

Pärast reklaamitöölt äratulekut oled sa kirjanikuna eriti produktiivne.

Vist ongi nii. Kui ma reklaamiagentuuris istusin, tegin nagunii seal kogu aeg, mis ise tahtsin ja oma asju, aga selgub siiski, et kui kontoris ei käi, siis püüad nagu masenduse eest ära joostes pidevalt midagi teha.

Ja siis siplen nagu mingi uppuv vennike ja siplemise käigus tekib ka midagi teinekord. Selles mõttes mul vist ilgelt vedas, et mind koondati, mida ma ei osanud algul hinnata.

Sa annad oma raamatuid ise välja. Kas õnnestub müüa ka neid?

Tänu kulkale saab seda teha, kui kulkat poleks, siis ma ise välja ei annaks. Kui kulka kraan kinni läheks, oleks pilt kirjanduselus hoopis teine. Jerevanis istusime Lauraga hiljuti ja rääkisime neile kulkast, nad polnud kuulnud ööd ega mütsi, et siuke asi on võimalik. See tundus neile imede maa või taevamanna.

Sul ikka kuradi hea elu. Tööl käima ei pea. Tegeled oma meelisalaga, vähemalt mis puudutab tööd. Saad ära elada, riik hoiab vee peal. Maja on ka käes teil.

Absoluutselt. Paradiis.

Peaksid ikka jube õnnelik olema, mis masendusest sa räägid.

Ihihii, vaata, üks ei välista teist. Ma olen, jah, õnnelik, ja ega masenduse kultiveerimine ei ole hea, aga võta antiiktragöödiad. Kust see katarsis seal tekib? Sellest, et Oidipusel on ema kepitud, silmad välja torgatud ja lõpuks tekib positiivne efekt.

Sama on uuema aja kirjanduses, näiteks Peter Handkel, kes mulle väga meeldib. Ja ma olen ise kah püüdnud läbi ängi katarsist otsida. Aga sellega ei saa liiale minna. Ma olin jube pissed off, kui Hendrik Alla kirjutas Postimehes minu «Musta Peetri» kohta, et ta ei viitsi lugeda. Aga siis ma sain aru, et jah, ma ise ka ei viitsi. Ängiga võid vaevata ennast ja teisi, aga võib-olla katarsist ei tulegi.

Lope väljendus, kas see tulebki nii kergelt, nagu paberil välja näeb, või sa teed oma lausetega tööd, et nad paistaksid välja kerged?

Ega ma muud ei tee, kui üritan tihedamaks ajada, ja lihtsamaks. No tricks! Nagu ütles Raymond Carver. Kivisildnik on sama rääkinud, et kui tuleb mingi kaunis kujund, siis suru see maha ja katsu ära unustada. Bukowski ütles ka, et kirjuta üks lihtne lause ja siis kirjuta järgmine lihtne lause.

Bukowski on sind mõjutanud palju?

Kas sina oskad öelda, kes sind on mõjutanud? Paljud inimesed on ju meid elus mõjutanud, aga kus sa ikka oskad seda analüüsida. Meeldivad mingid muusikud, mingid naised. Aga öelda, et ooo... vot Bukowski, tema mind mõjutaski – siis see oleks ju jama! Sada asja on mõjutanud, mitte mingi Bukowski. Ega tal viga ei ole. Aga Bukowski on Bukowski ja Kerouac on Kerouac ja mina olen mina, ei ole vaja ühte patta panna kedagi.

Kas ajad kirjanikuna sama rida mis noorena või kuidas sa oled arenenud?

Ei pruugi ju tingimata ka areneda, võib hoopis sitemaks minna. Oota, ma panen puid alla juurde. Võib ka mingis asjas areneda, aga samal ajal teises asjas kaotad. Inimese keha ka ju laguneb. Ega sellega midagi katki ei olegi, võib-olla ei pea seda progressimüüti kultiveerima. Äkki ei peagi kuhugi nii väga välja arenema. Äkki ei peagi õndsaks saama või valgustatud saama. Mis siis on!

Progress on ülepingutatud asi, eks.

Võimalik, et see minu progressimüüdivaenulikkus on mu nõukogude lapsepõlvest pärit, sest siis hakati kommunismi nõudma. Evolutsioon, Darwin. Kuhugi on võimalik välja jõuda. Võib-olla selline mõtlemine on vajalik. Sest mis ma ikka koolis käin, kui ma tunnistust ei saa.

Peab ehk jõudma tulemuse, tasuni. Ka palk on märk sellest, et ma pole mõttetult askeldanud. Aga kas primitiivkultuurides seda on, au­tasu ei ole ette nähtud, võib-olla hoopis näed mingit nägemust.

Nojah, mõnikord võiksime ka lihtsalt olla tänulikud, et olemas oleme, mitte et vingume hetke üle ja siis tahame paremat tulevikku.

Eks see paneb tegutsema, muidu hulguks niisama savannis ringi, vaataks, kuidas lõvi jookseb ja... pole ka paha! Aga see ei ole ka paha, et tänu sellisele edasipüüdlikkusele meil on selline Euroopa, nagu ta on. Siin on mitu aspekti, võib-olla ei ole hea, kui üks domineerib, tuleb näha erinevaid külgi.

Edasipüüdlikkusel on kaks nivood: esiteks, meist paljudel on raske ära elada. Teine on see, et vahenditest on tehtud eesmärgid omaette. Tehnika on jumal, app’id, programmid, pool juttu käib nende ümber.

Mina olen oma arvutist kõik liigsed programmid, ka mängud välja visanud. Ka Windowsi, kirjutan Wordis lihtsalt. Ma ei taha, et keegi mu vigu parandab, et keegi sekkub. Ma teen seda ise või korrektor teeb seda või toimetaja. Aga hea, et masin on.

Jaan Kross kirjutas kirjutusmasinaga, kuigi tal oli arvuti samas toas. Ma küsisin, et kui te kirjutate kirjutusmasinaga, siis peab teil ju enne kõik väga selgeks mõeldud olema. Kross vastas: jah, peab küll. (Naerab.) Ma ei saanud sellest hästi aru, aga vahendi primitiivsus distsiplineerib, see sunnib olema täpne. Arvutisse peksad segast udu sisse, ma võin selle alati ära kustutada, okei, siis peksangi segast!

Kirjandusega on nii, et kui on liiga selge, siis on jama, ja kui on liiga keeruline, siis on ka jama.

Ehk peab kirjutama asju, mida teine inimene ka näeb, aga ei tunne ära. Sa ei saa nii mõelda, kui sa hakkad kirjutama kellegi teise jaoks, siis sa kirjutad tühja juttu. Sa pead kirjutama ikkagi Jumala jaoks või enda jaoks.

No aga mingi üldistusvõime võiks sees olla, et kõnetaks kedagi või.

See loodetavasti tekib sinna nagu... ise. Üldistusvõime saab tekkida siis, kui sa kirjutad surma piiril või elu eest. Kui sa hakkad dotseerima või kellelegi tarka juttu ajama, siis mis üldistusvõimet seal on.

Üldistusvõime on siis, kui sa oled ristile naelutatud ja näed, et oh shit... Siin ma siis nüüd ripungi või, kas nii oligi mõeldud. Jeesus käis mööda templeid ringi küll ja lükkas laudu ümber, aga sealt suurt lugu ei tekkinud. Suur lugu tekkis siis, kui ta pahanduste tegemise eest ristile naelutati.

Sa ei ole end kunagi pidanud mingi põlvkonna häälekandjaks?

See on luul kellegi peas, sel ei ole mõtet ju. Ma ei taha mingi häälekandja olla. Selleks et midagi teha, ei pea kandma liiga palju silte, nagu eksistentsialism või mis iganes, ega olema ankurdatud tähenduste, lubaduste, süüdega liialt. Parem olla eikeegi, siis on sul kõik võimalused avatud, saad võtta ükskõik mis rolli. Kui sul juba roll on... Kuningal on ääretult raske narriks hakata. Narr saab kuningaks veel hakata.

Hoiad end puhta lehena?

Kes meist ikka seda suudaks, aga eks ma püüan mitte eelarvamustesse klammerduda.

Kas sa edev oled?

Muidugi, kes poleks, sellest ei pääse kuhugi. Liiga edev ei tahaks olla, oma edevusega tuleb mingi kokkulepe saavutada, mitte teda eitada, mitte teda ka liialt nuumata.

Elu ja kirjandus pole sama, aga kohati räägid oma teostes ikkagi päris endast: poodi õlle järele, Pinoga õllekas, Pehkiga akna peal... Kui sa oled ise tegelane, siis keegi peab selle ometi kirja panema, ja kõrvalpilguga. Juua ja ringi jalutada võib igaüks, aga see kirjanduseks teha... On sind kaks?

Üks nõks on enese või elu madaldamine ja trivialiseerimine. Minu meelest annab see kumuleerudes teatud jõu. Pealegi ei ole ilus teistest halvasti rääkida. Aga minategelase võid sa teha nii lolliks ja tolaks, kui soovid. Mulle tundub, et see on parem nihe kui minategelasest printsi ja geeniuse tegemine. See pole muidugi miski uus asi, seda on ikka tehtud. Hamsuni «Nälg» on minu jaoks kõva. Või kas või Peet Vallak teeb midagi taolist.

Aga seal peab piiri pidama, et ei muutuks tehtud asjaks. Ma ei suudaks vist kirjutada kurttummast minategelasest. Mul poleks piisavalt infot. Küll olen ma kirjutanud minategelase enesetapukatsetest, aga ise pole neid katseid teinud. Taoliste eksperimentidega peab ettevaatlik olema. Oma arust ma skisofreeniline pole. Pigem tavaline eesti tümikas.

Igatahes: sul on vabahärra elu, sa ei pea hommikul kuhugi minema.

Õnneks laste vanaisa toetab mu nelja nooremat last, kui seda ei oleks, siis ma ei saaks ilmselt luuslanki lüüa. Võta näiteks Heino Kiik, teda aastaid ei avaldatud, aga ta istus ja kirjutas edasi, teadmata, kas see töö kuhugi jõuab. Küllap oli tal väga hea naine. Tegelikult ma kellegi teise arvelt ei tahaks tore kirjanik olla, aga eks ma praegu mingil määral olen, sest laste toetamine on nirul järjel.

Aga kuidas sul on, ärkad, ja tahad, kirjutad, ei taha, ei kirjuta?

Mingil määral peab end jalaga tagumikku peksma ka, mingit rutiini tekitama, sest see annab midagi tagasi. Kuigi kirjutamine on nagu jalgrattasõit, see tuleb välja ka siis, kui tükk aega vahet pidada. Aga kirjutamine on kaif, muidu ei kirjutaks ju. Nii-öelda palga saan kätte juba päeva lõpuks, vaimse laksu saan. See, et hiljem veel tuleb mõni rubla... ei annagi nii palju.

See on vormistamine, aga sa pead käima ringi, koguma karaktereid.

Ei pea.

Kõike näinud juba või?

See, kes on maailma läbi sõitnud ja näinud musta, valget ja kollast inimest, ei pruugi olla parem kirjanik kui see, kes kodukülast väljagi pole saanud. Betti Alver ei käinud Lätiski, Udo Uibol polnud pikka aega passi. Loeb see, kes on silmade taga.

Mõni vaatab, kuidas kärbes lendab läbi toa, ja kirjutab eepose, mõni vestleb maailma riigijuhtidega ja kirjutab nahkse, igava jama. See ei tähenda, et teeks paha elu näha. Aga ajakirjanikuna ma sõitsin mööda Eestit ringi ja nägin erinevaid inimesi, ja ma ei ole neid kuskil ilukirjanduses kasutanud.

Elu nägemine annab üldist kogemust, aga ma ei leia, et ma peaks kirjutama romaani, kus oleks treial Narvast, poliitik riigikogust ja vanadekodu taat Kuressaarest ja siis ma viin nad kõik kuidagi kokku ja teen panoraamse Eesti romaani. Milleks, kui see mind ennast ei koti? See oleks kunstlik.

Sa oled 50. Tähendab see midagi?

Sellel ei ole mingit tähendust, tuleb lihtsalt aru saada, et numbrid on numbrid ja sina oled sina. Surra võid ükskõik kui vanalt, rõõmus võid olla ükskõik kui vanalt, võid armastada ja armuda ükskõik kui vanalt. Keha muutub, tõsi, aga see on ka kõik.

Ma tunnen küll, et ma olen loll ja naiivne ja poisikeselik, ja olen mõelnud, et pole midagi naeruväärsemat kui vana Peeter Paan. Aga see on ainult tõe üks pool. Peeter Paan võib vanaks saada ja ikka olla Peeter Paan. Kelleks ta peab siis hakkama? Konkskäpaks ta ei pea ju hakkama.

Seal on vist see vahe, et kas hakkad iluoperatsioone tegema ja debiilikuks muutuma, või sa oled, kes sa oled.

See on jah veider sport. Ilu on ajutine. Ja kui keegi kontakteerub sinuga hea välimuse pärast, siis see võib olla petlik. Mina olen endast algul püüdnud võimalikult halba muljet jätta, ja kui selline mina on vastuvõetav, siis hiljem saab asi ainult paremaks minna. Kui ma algul panen oma parema poole ette, siis ma pean hiljem hirmsasti võimlema.

Mulle meeldis Andres Vanapa, ma olen teda üks kord elus näinud. Juku-Kalle oli Skulskaja või kellegi raamatu välja andnud ja siis oli pika laua taga istumine. Mina istusin Vanapa lähedal. Istusime. Jõime. Tahtmatult vaatasin Vanapat.

Veidi vindine vana Vanapa oli, nagu ta on. Vaatasin ja naeratasin. Vanapa vaatas mulle vastu. Mina mõtlesin, mida öelda. Ma ei osanud nagu midagi leida. Iga ütlus olnuks tühi jutt. Vanapa naeratas mesimagusalt vastu ja ütles sellise vanainimese elutarkusega: tead, mine perse.

Ma esimesel hetkel pisut ehmusin, aga siis sain aru, et ta oli öelnud parima, mis tal öelda oli, ja ta oli ära öelnud kõik, mis meie vahel oli mõtet rääkida. Me istusime seal veel mitu tundi ja jõime, me ei vahetanud enam ühtegi fraasi. Aga ma sain aru, et see, mis ta ütles, oli minu suhtes empaatiline ja... ja kõik on hästi. Siuke kaunis episood.

Mõtteid ei pea iga hinna eest lõpuni kirjeldama. Lase neil toimida, ja las nad toimivad. Muidugi selle vaikivate inimeste skandinaavialiku looga ei saa liiale minna. Jällegi kahe poolega värk.

Kas sul aega on? Sind vaadates näib kogu aeg, et sul on aega küll.

Aga aega ongi küll. Aja salved on üpris mahukad. Kui me sealt ei võta seda aega, siis on meie oma viga. Kui taskud on tühjad, siin taskus pole aega, siin pole aega, siin pole aega. Polegi. Aga teed akna lahti, näe, aega on, lehvib ringi.

Ja kui sa jätad kasutamata selle, siis raiskad aja ära?

Jah, pärast saab elu läbi, mõtled, et assa pagan, aeg oli ju kogu aeg seal, vedeles mu kõrval, ja ma ei võtnud. Oleks võinud ju ampsata tükikese. Aja kontseptsioon on meie peas ja mujal kui me peas aega polegi.

Me ei saa mööda kellaaegadest ja tähtaegadest kahjuks.

Vahel on vaja raame, vahel on vaja entroopiat. Liiga palju entroopiat tekitab ängi. Liiga palju raame tekitab ängi. Vahel tõuseb mäss ühe, vahel teise vastu.

Sa näed kõiki asju kahe poolega. Puudub radikaalsus. Ülimalt eluterve.

Eks vahel peab radikaalne ka olema, aga seda ei saa teeselda.

Mõistlik ellusuhtumine ongi tänapäeval üsna radikaalne.

Asju rahulikult võtta on okei.

Peeter Sauter

kirjanik

Sündinud 11. märtsil 1962 Tallinnas.

Lõpetanud 1980 Tallinna 7. keskkooli, 1984 TRK lavakunstikateedri.

Töötanud valvurina, vabakutselise ajakirjanikuna jm, viimati ja kõige pikemalt reklaamibüroos DDB Eesti.

Teoseid: «Indigo» (1990), «Luus» (1997), «Kogu moos» (1998), «Euroopa hulgus» (2001), «Pori» (2002), «Hispaania saapad ja silmad» (2005), «Vere jooks» (2006),  «Beibi bluu» (2008), «Flirt Budaga» (2011), «Must Peeter» (2011), «Märkmeid vaeste kirjanike majast» (2012), «Wanradt-Koelli katekismus» (2012, koos Mihkel Kleisi ja Margus Tammega), «Ära jäta mind rahule» (2013) jm.

Tõlkeid: Jack Kerouac «Teel» (1996), Charles Bukowski «Naised» (2001), Charles Bukowski «Tavalised ogarused» (2005) jm.

Lapsed: Kustas-Jo (sel aastal saanuks 24, suri paari aasta eest ootamatult), Mia Susanna (21), Jana Pipa Maria (17), Ekke Peeter (14), Mark Artur Stefan (12), Sissi Margaret (9).

Naine: Laura Sauter.

Arvamus

Jaan Pehk

naabrimees

Kümme aastat tagasi, kui ma veel Peetrit päriselt polnud kohanud, tabasin end tema raamatuid või lehelugusid lugedes tihti mõttelt, et selle mehega tahaks tuttavaks saada. Nii ongi läinud, et nüüd oleme juba viis aastat naabrimehed kolmandalt.

Praegu istungi Peetri juures, aga Peetrit pole kodus. Päriselt ma muidugi tema köögis ei ela, kuigi vahel, kui koosistumised ja jutuajamised pikemaks lähevad, tundub, et võib-olla elan ka. Millalgi andis Peeter mulle oma koduvõtmed.

Et kui midagi vaja peaks minema, siis võin tema juurest otsida. Täna praen ma siin kartuleid, sest endal on köögis remont. Remont on ka keldrikorrusel asuvas raamatukogus Kapsad, kus muidu samuti süüa saab teha ja tihtipeale on meil seal ühised majarahva söömaajad.

Vahel koputab hea naabrimees mulle ise uksele ja ulatab taldrikutäie praekartuleid või muud paremat. Peetri toidud on maitsvad ja süda läheb soojaks. Ja tähtsaim on ehk see, et Peetrit on ka ilma aurava taldrikuta alati hea meel näha.