Hulljulged sõuavad üle Atlandi

Neli meest paadis, koera polegi: Jordan Hanssen (vasakult), Pat Fleming, Markus Pukonen ja Adam Kreek proovivad Senegali rannavetes, kuidas nad ligi üheksa meetri pikkusesse sõudepaati elama mahuvad. Foto: Erinn J Hale Photography (erinnjhale.com), Scanpix

Veidi rohkem kui kolm aastat tagasi sai Adam Kreek telefonitsi ootamatu pakkumise. Ta oli mõni kuu varem lõpetanud tippsportlase karjääri, tulles Pekingi olümpial esimese eesti mehena – kaks päeva varem kui Gerd Kanter kettaheites – kuldmedalivõitjaks. Ja erinevalt Kanterist, kes on tulnud maailmameistriks korra, on 32-aastane Kreek kroonitud sõudmise kuninglikul alal, kaheksases paadiklassis, Kanada meeskonnaga maailma parimaks tervelt kolmel korral.

Telefonikõne saigi ta seetõttu, et on hirmtugev sõudja. Kes teab, võib-olla on ta käte- ja jalarammu pärinud vanaisa Aleksander Kreegilt, kes tõi 1938. aastal Pariisis
Euroopa meistrivõistlustelt Eestile kuulitõukes kuldmedali. Ent seniajani katab saladuseloor küsimust, mis sai Aleksandri medalist ja teistest autasudest, kui ta Teise maailmasõja jalust Rootsi ja sealt edasi Kanadasse põgenes (vt lisalugu).

Kreegile helistas seiklejahingega Jordan Hanssen, kes on pedaalinud rattaga läbi Austraalia ning läbinud kanuuga 3000 km pikkuse Rio Grande jõe Põhja-Ameerika edelaosas.

2006. aastal oli ta koos neljaliikmelise meeskonnaga ilma igasugust kõrvalist abi kasutamata püstitanud üle Atlandi ookeani New Yorgist Inglismaale sõudes maailmarekordi 71 päeva ja kolm tundi. Nüüd kutsus Hanssen Kreeki kaasa uuele seiklusele, ja see oli kavandatud veelgi ambitsioonikam: Aafrika läänerannikult Senegalist USA kagutippu Miamisse.

Nii vaevanõudvat, 3700 meremiili ehk 6800 km pikkust teekonda polnud keegi kogu eluks vajalikku varustust kaasa vedades üle Atlandi sõudepaadil veel ette võtnud.
Kreek ei vastanud Hanssenile sugugi jaatavalt.

Huvitav, miks?
Esmalt lagistab Kreek telefonis täiel rinnal pikalt naerda. Siis küsib vastu: «Kui keegi kutsuks sind sõudma üle ookeani, kas sa ütleksid kohe «jah»? Ookean on ohtlik. Seal võib surma saada.»

Ometi asus Kreek Hansseni meeskonnaga nädal tagasi 8,8 meetri pikkusel ja koos varustusega ligi tonni kaaluval sõudepaadil Dakarist üle Atlandi teele. Kusjuures ta ei ole nelikust sugugi ainus eesti verd mees.

Meeskonda kuulub ka 30-aastane Markus Pukonen, kelle isa põgenes paariaastase poisikesena Eestist samuti sõja eest. «Nii et meil on poolenisti eesti meeskond,» tõdeb Kreek lõbusalt. Tõsielufilmide tegijana on Pukoneni üheks ülesandeks seikluse jäädvustamine.

Näpistav nälg
Ligikaudu saja päeva pikkuseks planeeritud ookeaniületus tuleb raske. Kreek seletab Dakarist ligi pooletunnises stardieelses telefoniusutluses Arterile, et igaühel tuleb ööpäevas tunni-kaheste vahetustega sõuda kokku 12 tundi.

Korraga sikutavad aere kaks meest, teised kaks teevad argiseid asjatoimetusi, teaduslikke katseid või puhkavad. Veeproovide võtmine ning muude andmete kogumine on sedapuhku olulisem kui kiiruse tagaajamine. Magada saab laeva ahtris 2,4 meetri pikkuses varjualuses kahe- ja neljatunniste juppidena ööpäevas kokku kaheksa tundi.

Mõistagi kulub nii pikaks pingutuseks meeletult energiat, ligi 10 000 kalorit ööpäevas ehk neli korda rohkem kui tavarežiimis elaval inimesel.

Hansseni seitsme aasta taguse seikluse ajal ilmnes juba kahe nädala järel ootamatu tõsiasi, et toitu sai liiga vähe kaasa võetud. Ülejäänud kaheksa nädalat tuli kõhu arvelt kõvasti kokku hoida, mistõttu iga mees kaotas kaalust keskmiselt 17 kilo. (Võrdluseks: Kreek kaalub 91 kilo ja on 193 cm pikk.)

Seekord on seltskond pakkinud kaasa 350 kilo toiduaineid: kaerahelbeid, nisutangu, maisijahu, riisi, kartuleid, ube, juustu, tuunikalakonserve. Joogivett puhastavad nad eriseadmega ookeaniveest.
Sadakond päeva järjepidevat sõudmist kurnab kahtlemata keha, ent samavõrd karmilt võib see räsida ka vaimu. Kuidas lõputul ookeanil vaimselt vastu pidada?

Kreek jääb kolmeks-neljaks sekundiks mõttesse. «Kannatlikkusega, arvan,» pakub ta. Siis hõikab kapten Hanssenile: «Jordan! Mis on kolm hädavajalikku tegurit, mis aitavad üle ookeani sõuda?» Vastust ära ootamata teatab: «Lisaks teistega arvestamine ja nendest arusaamine.»

Aga ikkagi, teha kümneid ja kümneid tuhandeid kordi ühte ja sama liigutust, ümberringi ainult lained?
«See on mediteeriv tegevus,» selgitab Kreek inglise keeles, «mis lõdvestab ja toob rahu. Me elame keskkonnas, kus meid pidevalt meelelahutatakse ja stimuleeritakse, näiteks telefonidega.

Kui saad selle kõik eemale tõrjuda, juhtub imelik asi: su meeled tõuseks justkui uuele tasemele, mida sa ei osanud isegi võimalikuks pidada.»

Kuigi seikluse planeerimine kestis kolm aastat – ja ikkagi tekkis Dakaris paadi kättesaamisega bürokraatlikke probleeme –, polnud treenimine selleks sugugi kontimurdev.

«Olümpiaks treenisin 3–5 tundi päevas, väga intensiivselt, ülejäänud aja sõin, magasin ja käisin massaažis,» meenutab Kreek. «Nüüd oli valmistumine füüsiliselt rahulikum, 20 minutit kuni poolteist tundi korraga päevas. Jah, seda on väga vähe.

Sest üle ookeani sõudmine ongi väikse intensiivsusega. Erinevalt olümpiavõistlusest, mis on väga lühike – isegi maratonijooks kestab vaid 2–2,5 tundi. Energiakulu on siin täiesti teistsugune. Kui tuleksin sellele seiklusele heas olümpiavormis, saaks see mulle takistuseks, sest siin peab olema pehme, lisarasvaga, mida keha saaks tasapisi kasutada.

Ja seikluse lõpus, kuna oled saanud vähe puhata, hakkab organism sööma oma lihasmassi. Üks paremaid mooduseid selliseks pikaks reisiks valmistumisel on end lihtsalt vormi sõuda ja lasta kehal uue olukorraga harjuda. See võtab 4–8 nädalat.»

Kummatigi on üle ookeanide sõudmine muutunud järjest populaarsemaks. Viimase pooleteise kümnendiga on selliseid seiklusi ette võtnud üle 450 meeskonna ehk üheksa korda rohkem kui terve eelmise sajandi jooksul kokku. Kuid iga kolmas neist on selle katki jätnud ning meeskond vajanud päästmist.

Kreegi sõnul kujutavad suurimat ohtu hiiglaslikud konteinerlaevad, mis võivad nende paadist nii üle sõita, et ei märkagi seda. Riskide vähendamiseks on neil radarireflektor, mis teeb teistele nende väikse aluse paremini märgatavaks. Loomulikult kuuluvad varustusse signaalraketid, satelliittelefon, päikesepaneelid jms.

Teist suurt ohtu kujutavad ilmaolud. «Kui tuleb suur torm, ei ole muud teha kui palvetada,» nendib Kreek. Vähemasti on paat selline, et kui kummuli läheb, siis keerab end ise õigesse asendisse tagasi. Pöörastes tingimustes, kui sõuda ei saa, võib vette heita langevarjukujulise triivankru, mis ei lase lainetel paati ära kanda.

Kuna soojades vetes koguneb paadi alla kõiksugust sodi, tuleb iga nädala-kahe järel käia selle põhja puhastamas. Siis peab keegi hoolsalt jälgima, et puhastajat mõni hai ei ründaks.

«Suured mereelukad pole eriti ohtlikud,» lausub Kreek. «Olen kuulnud, et vaalad võivad uudishimust paati vaid toksata. See on rohkem põnev kui ohtlik. Aga olen kuulnud ka juhtumist, kui üle
ookeani sõitnud paati ründas mõõkkala, kes lõi sinna kaks auku. Meeskonnal õnnestus need siiski ära parandada.»

Pärast sellist riskide loetelu on hea Pukonenilt küsida, kas ta kardab ka pisut.
«Ei karda. Osalt seepärast, et ma ei karda surra,» ütleb Pukonen muretu naeruga. Ent lisab siiski: «Suurim hirm on see, et ma meeskonda alt ei veaks – ei saaks vigastada või ei suudaks teistega samas tempos sõuda.»

Naine jääb maha
Kreek tunnistab, et lõpuks pani teda Hansseni kutsele jaatavalt vastama armastus seikluse vastu ja soov õppida tundma maailma. «Kui lähed metsikusse loodusesse, kus kõik on teadmata-tundmata, leiad end raskest, aga ka elu rikastavast olukorrast. Minu olümpiakogemus näitab, et kõige suuremat rahuldust tunnen siis, kui katsumus annab midagi uut. Ookeani ületamine paadiga on võimalus kasvada isiksusena.»

Räägib nagu motivatsioonikõneleja? Aga seda ta ongi. Kreek on pidanud kokku rohkem kui 100 000 inimesele innustavaid ettekandeid juhtimisest, meeskonnatööst ja muutuste läbiviimisest. Kolm aastat tagasi pälvis ta oma motivatsioonitegevuse eest Kanada spordiauhindade jagamisel koguni elutöö auhinna.

Sedasi on arusaadav, et ta suutis ookeaniseiklusele saada jah-sõna ka abikaasa Rebeccalt, kellele, nagu avaldab Kreek, ei olnud see mõte algul samuti meeltmööda.

Seda enam, et naine on neljandat kuud lapseootel ja nende esimene järeltulija Kalev Jefferson kõigest kahene. «Aga kui plaanist lähemalt rääkisime,» meenutab Kreek, «sai ta aru, et see on mulle suurepärane võimalus, mille tahan kaasa teha, ja nüüd usub tema ka selle õnnestumisesse.»
Mis oli otsustav argument, et naine ikkagi nõusse jäi?

«Me elame sel planeedil ainult üks kord,» oli Kreek talle öelnud.

Kes on Adam Kreek

Kanadas sündinud ja elav eesti päritolu Adam Kreek  võitis Kanada kaheksase paatkonna koosseisus 2008. aasta Pekingi olümpial kuldmedali ning on tulnud kolm korda maailmameistriks. Kõigil neljal võidukal korral kuulus meeskonda veel üks eesti juurtega sõudja Kevin Light.

Kreek on erialalt hüdroloog ja geotehnoloogia insener. Ta on lõpetanud Victoria ülikooli Kanadas ning läbinud magistriprogrammi mainekas Stanfordi ülikoolis USAs, kus hakkas huvituma alternatiivkütustest. Ta asutas koos kaaslastega biodiislikompanii GoGreen BioFuels.

Nüüd on ta toiduõli jäätmetest biodiislit valmistava kompanii Grease Cycle üks juhte ja omanikke. Lisaks tegutseb ta motivatsioonikõnelejana (omanimeline firma Adam Speak).

Peidetud medalid

Kui Punaarmee Teises maailmasõjas üle Eesti lääne poole tungis, pakkis Aleksander Kreek, Adam Kreegi vanaisa, kokku kõik oma võidetud medalid, sealhulgas 1938. aastal Pariisis Euroopa meistrivõistlustel saadud kulla kuulitõukes, ning mattis need Läänemaal Alakülas oma talu lähedal metsa. Seejärel põgenes ta Rootsi, kust suundus naise ja kahe pojaga Kanadasse.

Eesti spordimuuseumi teadussekretär Kalle Voolaid kinnitas, et teadaolevatel andmetel peaks Kreegi medalid lebama siiamaani Lihula valla metsades maapõues. Aga kus, seda keegi täpselt ei tea. Aleksander Kreek suri 1977. aastal, kolm aastat enne pojapoeg Adami sündi.

Kümme aastat tagasi, kui Adam Kreek oli tulnud Kanada kaheksase paatkonnaga teist korda maailmameistriks, tegi ta koos venna Conradi, isa Raouli ja ema Gailiga visiidi Eestisse, et vanaisa medalite võimalikus asukohas pisutki selgust saada. Nad leidsid üles pere vana talukoha varemed, kuid talu enda oli nõukogude võim põllumajanduse kollektiviseerimise käigus hävitanud. Medalite otsimiseks neil tol korral seadmeid polnud.

Kreek tunnistas Arterile, et paraku pole tal sestsaadik leidunud mahti Eestisse tulla. «Aga sellest võib saada mu järgmine seiklus,» pakkus ta, «vähem ohtlik kui Atlandi ületamine.» Ent liigseid lootusi ta ei hellita. «Kes teab, äkki kasvab medalite kohal puu,» lausus Kreek.