Villu Kadakas: pringlikütid Vabaduse väljakul

Fotol on vaade Vabaduse väljakule sama nurga alt aprillis 2009. Foto: Pm

Tallinna Vabaduse platsi kohal pidasid 5500 kuni 4500 aastat tagasi laagrit inimesed, kes sõid tähelepanuväärselt palju maailma väikseima delfiini pringli liha. Mida ja kuidas me oma eelkäijatest teame.

Tallinna lahe ääres elanud küttide-kalastajate kogukond rajas oma hooajalise laagripaiga praeguse Vabaduse väljaku kohale arvatavasti umbes 3500 a eKr. See on esialgne ja umbmäärane hinnang, aga igal juhul oli tegemist ajaga, kui Egiptuses olid püramiidid veel ehitamata ja kiilkiri hakkas Mesopotaamias alles tekkima. Vabaduse väljaku laagripaik jäeti maha umbes tuhatkond aastat hiljem.

Need tuhat aastat, mil inimesed võisid laagripaika Vabaduse väljakul kasutada, on inimkonna ajaloos just see periood, mil Vahemere idaosas ja Lähis-Idas tekkisid ja arenesid suured tsivilisatsioonid, kus püstitati esimesed monumentaalsed ehitised, nagu püramiidid Egiptuses. Tekkis ja hävis sumeri linnriikide tsivilisatsioon Mesopotaamias Tigrise ja Eufrati jõe vahel.

Kogu Euroopa oli veel täiesti «barbaarne», kuigi mandri lõunapoolses osas oli hakatud karja kasvatama ja maad harima.

Tallinna lahe ääres muutus selle tuhande aasta jooksul vähe. Näiteks pole tänapäeva inimese jaoks nn tüüpilise ja hilise kammkeraamika mustritel suurt vahet – enam-vähem samad motiivid paikevad poti peal veidi erinevas paigutuses. Meri taganes ja maa kerkis nii aeglaselt, et tolleaegsed elanikud ei pruukinud sellest protsessist isegi teadlikud olla. Tuhande aastaga oli muutus piisavalt suur, et varem soodsal kohal mererannal paiknenud laagripaik tuli üle viia kuhugi merele lähemale. Elurutiin püsis kümnete põlvkondade jooksul enam-vähem samasugune.

Miks asusid kiviaja kütid-kalastajad elama just sellele rannalõigule Tallinna lahe ääres?

Ilmselt polnud rand liiga lauge ega liiga järsk – paadiga oli kerge merele minna.

Arvatavasti nirises Toompea või Tõnismäe nõlva seest piisavalt palju magedat vett, et seda jagus kogukonna vajadusteks. Mujal kesklinna piirkonnas, tolleaegse mere rannal, oli mage vesi raskemini kättesaadav.

Kuidas saame teada, mis loomi kütiti, püüti ja söödi?

Kiviajal ei olnud prügimajandus nii arenenud, et loomaluid ja muid jääke oleks kokku kogutud ja elamisest kuhugi kaugemale veetud. Luud, millest midagi teha ei saanud, või luuesemete töötlemisjäägid jäid laagripaika või selle lähiümbrusesse vedelema.

Loomaluude liikide määramine paleozooloogide poolt annab suurepärase võimaluse koostada kiviaja asukate püügi/küttimise ja toidusedel. Tänapäeva inimese puhul räägib tema menüü üsna vähe sellest, kes ta on või millega tegeleb, aga kiviajal oli toiduhankimine selgelt üks kõigi elanike põhitegevustest. Asulakohtade pinnaseproovide analüüsimisel leitakse ka taimejäänuseid, mis annavad viiteid inimese kogutud ja söögiks tarvitatud juurikatest-viljadest. Näiteks Hiiumaalt samalaadsest hülgeküttide asulast leiti väga palju sarapuupähkleid...

Sellistest rannikuasulatest, nagu Vabaduse väljaku servas asus, leitakse enamasti mereloomade ja kalade jäänuseid: hülge- ja pringliluid, kalasoomuseid ja selgroolülisid jne, kuid kultuurkihis leidus ka suuremate maismaaimetajate luid (nt põder), millest enamasti valmistati tööriistu.

Vabaduse väljaku kiviaja luumaterjal on suures osas veel läbi uurimata, aga Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi paleozooloog Lembi Lõugas on seni tuvastanud maaloomadest põdra ning veeloomadest grööni hülge ja pringli. Vähemalt esialgsel hinnangul tundub pringli osatähtsus Vabaduse väljaku elanike menüüs suhteliselt suur võrreldes teiste tolleaegsete mereäärsete asulakohtadega Eestis. Kindlasti on püütud mitmesuguseid kalu, kuid kalaliikide täpsem tuvastamine säilinud soomuste järgi seisab alles ees. Kalastus- ja hülgepüügivahenditest on leitud luust õngekonksusid ja ahingute või harpuunide tükke.

Mis on säilinud kiviaja inimeste tööriistadest, riietest?

Vabaduse väljakul elanud kütid-korilased tegid oma tööriistad ja muu vajaliku kohalikust loodusest leitavast materjalist. Kõige kergemini kättesaadav ja töödeldav, kuid samas ka kergesti kuluv ja häviv oli puit. Vabaduse väljaku pinnas pole sobiv puust, riidest ja nahast esemete säilimiseks ja neid ka ei leitud, kuigi omal ajal moodustasid need ilmselt suurema osa inventarist. Tööriistade terad valmistati pigem kivist või luust. Tallinnas, nagu kogu Põhja-Eestis, on tööriista valmistamiseks kõige sobivamaks kohalikuks materjaliks kvarts, mida leidus kruusa sees. Kvarts löödi puruks, saadi teravad killud, mille servasid vajadusel veel väikseid kilde ära surudes teravdati. Kirveid-talbu tehti kristallilistest kivimitest, terad lihviti. Hästi on Vabaduse väljakul säilinud luu. Suur osa leitud luudest on lihtsalt toidujäätmed, millest midagi ei valmistatud, vaid visati ära.

Ära visati ka katki läinud tööriistu – näiteks enamasti on kaevamistelt leitud ahingud-harpuunid, vibunoole otsad, naasklid jms katkised – muidu poleks neid ju ära visatud. Õngekonksud on enamasti terved ja ilmselt lihtsalt kogemata ära kaotatud.

Kolmas põhiline leiuliik on savinõude killud. Enamik tükke on suurtest, sageli ligi meetrise läbimõõduga suuavaga nõudest. Pottide põhi on ümar või kooniline, et seda oleks kerge lõkkesse või lihtsalt maa peale kivide vahele asetada. Enamasti on savipotid kaunistatud korrapäraste vöönditena paiknevate kammivajutiste ja lohkudega. Vahel on savisse vajutatud ka geomeetrilisi mustreid. Eksperimendid on näidanud, et selliseid savipotte on võimalik julgelt supi keetmiseks lõkkesse asetada.

Mis on säilinud kiviaja inimeste elamutest ja lõkkeasemetest?

Selgelt äratuntavaid hoonete ja lõkkeasemete jäänuseid ei leitud. Võimalik, et mererannal paiknev asula oli tormide ja rüsijää pidevas meelevallas ning hoonete jäänused on niiviisi ammu lõhutud. Samas on võimalik, et kaevatud alale hooneid kiviajal ei püstitatud, vaid need asusid veidi eemal, näiteks jalakäijate tunneli ja Kaarli puiestee kohal SEB panga ja linnavalitsuse hoone ees.

Kas kiviaja inimesed elasid Vabaduse väljakul aasta ringi?

Tõenäoliselt mitte, sest tolleaegne korilus, küttimine ja püügimajandus sõltus väga looduses toimuvast aastaaegade vaheldumisest.

Kalastamine, hülge- ja pringlipüük olid hooajalised tegevused. Lembi Lõugase andmetel püüti grööni hüljest ja pringlit eeskätt augustis-septembris. Muul ajal tegeldi ilmselt sisemaal muude asjadega. Sama kogukond võis elada sellise hooajalise rütmi järgi katkematult tuhat aastat.

Kus asusid Vabaduse väljaku kiviaja elanike teised hooajalised laagripaigad?

See küsimus on alles nüüd Vabaduse väljaku laagripaiga avastamisega tekkinud ning on praegu üks Tallinna kiviaja asustuse olulisi vastamata küsimusi.

Ilmselt ei olnud sisemaa laagripaik või -paigad väga kaugel, tõenäoliselt praeguse Tallinna piirides, kust neid võiks otsida ja leida.

Kui kaugel ja kus asusid Vabaduse väljaku elanike naabrid?

Lähim teadaolev peatuspaik oli ilmselt Härjapea jõe ääres, tollase jõesuudme lähedal. Liivalaia ja Juhkentali tänava vahelt, Kaasani kiriku piirkonnast, on saadud üksikuid kiviaja leide, kuid sealne asula paiknes mitme meetri võrra madalamal ning seega oli Vabaduse väljaku laagri kasutusajal veel mere all. Vabaduse väljaku kaasaegne asula võis paikneda tänapäeva Juhkentali tänava ja Kalevi staadioni kandis. Kuigi sealt pole midagi leitud, tuleb öelda, et ega siiani pole ka otsitud. Lähim suurem ja hästi uuritud asulakoht oli Jägala jõe toonasel suudmealal, joa lähedal hilisemal linnamäel.

Kuidas teame, et leiud on just nii vanad?

Tüpoloogiliselt on kõige paremini määratavad ornamendiga kammkeraamika killud. Neid on leitud mitmetest kohtadest Eestis ja lähiümbruses, kus nad on varem täpsemalt dateeritud ja seega Vabaduse väljaku leidudega võrreldavad.

Ajapikku mustrid muutusid ja selle järgi võib osa kilde määrata varasemaks, osa hilisemaks.

Säilinud orgaanilise ainese, nagu süsi või luu puhul on võimalik teha nn raadiosüsiniku proov – saab määrata üksikleiu absoluutse vanuse, seda loomulikult mitte aasta täpsusega, vaid teatava veavõimalusega.

Kuna on põhjust eeldada, et tegemist oli mereäärse laagriga, siis aitab leide dateerida ka nende kõrgus merepinnast.

Teatavasti maa Põhja-Eestis tõuseb aeglaselt ning Vabaduse väljaku leiud paiknesid praegusest merepinnast umbes 15–16 meetri kõrgusel.

Maa on Põhja-Eestis geoloogide andmetel viimase 5000 aasta jooksul just sellise suurusjärgu võrra kerkinud.