Teadmata kadumiste müsteeriumid ootavad lahendust

Inimesed kaovad üksindusse ja teiste inimeste sekka ning ilmuvad teinekord taas välja kõige ootamatumas kohas. Foto: Andres Haabu

Teadmata kadunutena tagaotsitavate nimekirja aastas kümneid isikuid lisava politsei jaoks jäävad mõistatuseks vaid üksikud juhtumid. Ent nendest piisab, et aastate jooksul tekiks aukartustäratav nimekiri isikutest, kes on kadunud justkui vits vette.

Kokku on politseile alates 1993. aastast kogunenud nimekiri umbes viiesajast teadmata kadunust. Oma koduleheküljel eksponeerib politsei neist praegu 53. Need on inimesed, kelle avalikult eksponeerimist peetakse vajalikuks, sest see võib uurijaid nende saatusele lähemale viia.

Politsei avalikkusele mõeldud nimekirjas ei ole näiteks Heidi Homutovi. 2000. aasta suvel Tallinna-Tartu maanteele hääletama läinud 21-aastast Kuressaare neiut, kelle saatusest pole pärast seda kippu ega kõppu.

Samamoodi pole seal pool aastat enne Homutovi kaduma jäänud 14-aastast Katrin Erritit. Neiut, kes kadus olles Vasalemma vallas jalgsi teel Veski külast Rummusse. Tõsiasi, et neid kahte inimest selles avalikkusele näidatavas nimekirjas enam pole, ei tähenda, et nad oleks uurijate jaoks unustatud.

Et tõenäoliselt on mõlema kadumise taga mõni hääletajaid jahtinud vägivaldne kurjategija, on Põhja prefektuuri kriminaalpolitseis endiselt mõlema neiu suhtes avatud jälitustoimikud. Kui mõne infokillu näol tekib uus lootus, võetakse need taas kapist välja ja töötatakse info kildhaaval läbi.

On näiteid, kus omaksed saavad oma lähedaste saatusest teada isegi kümmekond aastat pärast tema kadumist. Nii näiteks võib rääkida loo, kuidas televisioonisaade «Sind otsides» inspireeris kadunud meesterahva lapsi hakkama otsima oma 1998. aastal perest lahku läinud ja elumere lainetele alla jääma kippunud isa. 12 aastat hiljem võeti lastelt DNA-analüüsid ja selgus, et nende isa oli aastaid tagasi tundmatu isikuna maetud Tallinna Liiva kalmistule. Nii leidis vähemalt üks müsteerium lahenduse. Ja selliseid lugusid on veel.

Mõni teine, alguses salapärasena tundunud kadumislugu leiab politsei abil sageli aga kiire lahenduse. Nii juhtus näiteks mullu sügisel Tallinnas kadunuks jäänud laenuärimehe ja avamerepurjetaja Kalle Luku kadumisega.

Heal majanduslikul järjel olnud mees jättis kadumise hommikul koju autovõtmed ja telefoni ning suundus kesklinna tööle liinibussiga. Lukk kuulutati kadunuks, kui ta järgnevatel päevadel koju ei tulnud.

Meedias kirjutati mehe salapärast kadumisest pikki artikleid. Asja uurima asunud politsei jaoks sai Luku saatus sisuliselt selgeks siiski juba esimese nädalaga – mees oli teda kodumaal tabanud ebameeldivuste vältimiseks lihtsalt kodumaalt jahi pardal minema purjetanud. Ilma sellest kedagi teavitamata.

Luku teadmata kadunud inimesena tagaotsimine lõpetati, kui mees seda lõpuks ise teha palus.

Teistest teadmata kadumiste lugudest loe pikemalt Postimehe paberlehest.