Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

President näeb Eesti poliitika ja majanduse novembripimeduses lootusekiiri

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Postimees
Copy
President Toomas Hendrik Ilves.
President Toomas Hendrik Ilves. Foto: Liis Treimann

President Toomas Hendrik Ilves ütleb järgnevas intervjuus võimupoliitikute kohta üsna teravalt. Näiteks, et vahel võiksid nad kasutada võimalust vaikida. Tema üldine sõnum on aga pigem vastupidine.

Ilves leiab nimelt, et võrreldes paljude Euroopa riikidega pole Eesti demokraatia sugugi mäda, me vaatame lihtsalt toimuvat kriitilisema pilguga. Iseenesest pole see mõistagi paha, sest nii püüdleme parema Eesti poole, kuid praegu kiputakse presidendi arvates valitsuse sarjamisega juba üle pingutama.

Toomas Hendrik Ilves, esmaspäevases «Aktuaalses Kaameras» kerkis üles teie ja välisministeeriumi konflikt, sest te ei pidanud Eesti saamist ÜRO julgeolekunõukogu vahetuvaks liikmeks kuigi heaks mõtteks.

See kisti üles. Konverentsi teema oli «Millist Eestit me suudame üleval pidada?» ja ma tõin selle näitena. Vaevalt see oli poliitiline avaldus. Ma tõin ka näite Kreekast. Et kui võtaks aluseks elanike arvu, siis peaks Eestil olema 50 hävitajaga lennuvägi, sest kreeklastel on 400 hävitajat.

Minu kogemust mööda ei ole väikestel riikidel ÜRO julgeolekunõukogus mingit mõju. Seal on viis vetoõigusega riiki, kes otsustavad, ülejäänud on teenindaja rollis.

Kas võimalus näidata, et oleme neist teemadest huvitatud ja võimelised vähemalt kaasa rääkima, kui mitte otsustama, ei kaalu üles ressursikulu, mis sellega kaasneb?

Mida see näitamine tähendab? Kellele? Me võiksime rohkem kaalu evida Euroopa Liidu asjade ajamisel. Seal on seitse korda vähem riike.

Kuidas kaalu koguda?

Heade ideedega. Rahvaarv ei ole määrav. Kui idee on hea, siis võetakse sellest kinni. Kui olin Euroopa parlamendi liige, kirjutasin Läänemere strateegia esialgse versiooni, mis jõudis Euroopa Komisjoni, kus arvati, et see on hea mõte. Rootsi eesistumisajal võeti see vastu.

Küsimus on selles, kas suudame midagi mõjutada. Meie tegude küljes ei pea olema kogu aeg sinimustvalge. Asi ise on see, mis loeb.

Novembri keskel toimunud Pärnu arvamusliidrite lõunal kinnitas Euroopa parlamendi liige Tunne Kelam samuti, et peab vaid häid mõtteid olema ja meid võetakse kuulda. Just hiljaaegu esitles ta aga küberkaitset käsitlevat raportit ja oli pärast seda natuke pettunud, et raport võeti jahedalt vastu. Kas see tulenes sellest, et idee ei olnud atraktiivne?

Pigem on põhjus selles, et mida lõuna poole Euroopas liigume, seda vähem inimesed mõistavad ja võtavad tõsiselt e-asju. See ei puuduta ainult küberkaitset.

Ma juhtisin Euroopa Liidu (EL) e-tervise töögruppi. Põhjalas, kus on väga palju tehtud, oli selle vastu väga suur huvi. Aga kui lõunas mõni üksik koht nagu Kataloonia välja arvata, siis seal ei ole suurt huvi.

Küberkaitse olulisuse määrab ka see, kui palju riik sõltub e-asjaajamisest. Riik, kus on üles ehitatud IT-taristu, on märksa murelikum, kui need, kel kõik on paberil.

Seda, kui oluline on küberkaitse ja kui väike maailm, nägi väga hästi esmaspäeval, kui kräkker oli lahti muukinud Viljandi linnaraamatukogu kodulehe ja pannud sinna üles Palestiina vabadust nõudva üleskutse.

(Naerab) Siin puudub igasugune loogika. Ju nad arvasid, et see on mingi valitsuse värk. Inimesed, kes seda sorti asju teevad, on sageli teismelised, kel on küll teadmised, kuidas midagi lahti muukida ja üles panna, aga geograafia ei pruugi olla nende kõige tugevam pool.

Eesti armastab kujutleda ennast küberkaitsevallas eesastuja rollis. Kui tugevad me selles osas tegelikult oleme?

See on suhteline. Kui käisin aprillis Washingtonis, siis kogu IT-ladvik tahtis minuga kokku saada. Nad ütlesid, et Eesti on peaaegu ainus riik, kes saab sellest teemast ja selle tähtsusest aru.

Kui tugevad me oleme, on raske öelda. Meil on ilmselt palju rohkem ekspertteadmisi kui meist märgatavalt suurematel riikidel. Mulle on öeldud, et RIA (Riigi infosüsteemi amet) töötajad võiksid veeta kasvõi kõik päevad aastas välismaal, sest neil on lihtsalt nii palju kutseid.

Eestil on suhteliselt unikaalne X-tee (erinevaid andmebaase ühendav andmevahetuskiht — toim.), mis on palju turvalisem kui teised süsteemid. Meil on see seetõttu, et olime liiga vaesed, et teha üht suurt infopanka. Nüüd tuleb välja, et probleem ongi see, et kui kõik on ühes kohas ja sinna juba sisse saadakse, siis on kõik kättesaadav. Meie aga tänu oma rahapuudusele leiutasime süsteemi, mis pakub rohkem turvalisust.

Meie süsteem on äratanud palju tähelepanu ka mujal. Juunis käis siin sellega tutvumas teema eest vastutav Suurbritannia minister. Visiidi tulemusena palus ta saata RIA-st paariks kuuks inimesi, kes vaataks üle nende süsteemid ja annaks soovitusi.

Kuuleme hala, et meie e-tiiger kiratseb, aga ma ei tea, mis baasil on neid järeldusi tehtud. Ühe ÜRO uuringu järgi on Suurbritannia e-valitsemises teisel ja Eesti 20. kohal. Mulle helistati eelmisel nädalal ja paluti seda selgitada. Üks põhjus võib olla, et see, mida Eesti teeb, ei ole isegi uurimisobjektiks, sest ei teata sellistest asjadest. Ja miks riik, mis on tunnustatud teise koha vääriliseks, tuleb siia ja tahab meie lahendusi? Suurbritannia üritas meeletu raha eest juurutada digiretsepti, aga see varises kokku, ei töötanud.

Siit ka teine järeldus — edetabelitesse, mida me näeme ja armastame afišeerida, tuleks suhtuda natuke kahtlevamalt või siis süüvida nende metodoloogiasse ja vaatada, kes on need teinud.

USA on aastakümneid olnud maailma politseinik, kelle poole iga konflikti puhul vaadatakse. Kuidas teile tundub, kas Obamalt võib nüüd, teisel ametiajal, oodata jõulisemat ja otsustavamat käitumist seoses kriisikolletega?

USA tegeleb nende piirkondadega, mis on talle olulised. USA näeb, et oht võib tulla hoopis Aasia poolt, mis tähendab, et tema sõjaväeline kohalolek Euroopas väheneb. Euroopa probleem on ameeriklaste meelest lahendatud. Kas USA hakkab jõulisemalt tegutsema? Võibolla Lähis-Idas, võibolla Aasias. Aga siin ma ei näe, et oleks koht, kus jõulisemalt tegutseda.

Nagu Euroopaski on nende põhimure siiski sisemaine — majandus.

Ennustatakse Aasia tähelendu. Milliseks kujunevad teie meelest tulevikus maailmas jõujooned?

Kindlasti pälvib Hiina hoopis rohkem tähelepanu. Kui on mingi piirkond, mis on aastakümneid rõhutud ja inimesed vabastakse lõpuks sellest painajast, olgu see siis kommunism või miski muu, siis tuleb majandustõus, kui kõik need inimesed hakkavad tööle. Hiinas on 1,3 miljardit inimest, iga eestlase kohta 1000. Kui kestlik see majandustõus on, on teine küsimus.

Hiina puhul valitseb veidi skisofreeniline suhtumine. Riigi esiletõusu vaadatakse läänes väga suure murega — Hiinast saab uus, võibolla isegi ainuke ülivõim. Samas muretsetakse ka selle pärast, et kui Hiina kasv peaks peatuma või asenduma langusega, siis tuleb kogu maailmale suur majanduskrahh. Kumba pärast teie rohkem mures olete?

Mõlema. Ega need toimu üheaegselt. Küsimus on selles, millal ta muutub kõige suuremaks majanduseks. Kõik, mis juhtub maailma number üks majanduses, mõjutab teisi riike.

Praegu on Hiina põhiliselt eksportiv riik, aga mingil ajal hakkab ka siseturg tööle. Praegu suudab ehk 10 protsenti 1,3 miljardist inimesest lubada endale läänelikku elustiili, aga see tähendab juba 130 miljonit inimest. Ma ütlen seda mõnikord mõnele sakslasele, kes arvab, et tema riik on suur. Sellepärast meil ongi vaja Euroopa Liitu, sest isegi Saksamaa, kus elab 82 miljonit inimest, on väike riik võrreldes 10 protsendiga Hiina elanikkonnast.

Euroopa kipub viimaste uudiste valguses mitte koonduma, vaid killustuma. Näiteks Kataloonia, mis tahab Hispaaniast eralduda. Ei kujuta ettegi, kui suure hoobi see võiks anda Hispaaniale ja kas ta pärast seda suudab euroalas jätkata?

See (Hispaaniast eraldumine – toim.) on päris keeruline, kuna Kataloonia pole tegelikult ka väga heas seisus oma võlgnevuse tõttu. Ma ei ütleks, et Euroopa on killustumas, lihtsalt on teatud kohad, kus inimesed arvavad, et praegu on hea aeg see teema üles võtta.

Kas euro tulevik on kindel?

Usun, et euro kui raha tulevik on kindel. Küsimus on selles, kas praeguse eurotsooni tulevik on kindel. Nendes riikides, kellel pole probleeme ja kes kasutavad eurot, on kõigil arusaam, et euro on hea. Teadmata on, mis juhtub nende riikidega, kes kasutavad eurot, aga otsekoheselt öeldes on seda kuritarvitanud. On siiski vähetõenäoline, et nad läheksid üle oma rahvusvaluutale.

Olen endiselt seisukohal, et pärast NATO-sse ja Euroopa Liitu astumist on euro tulek meile üks olulisemaid samme. Selle kohta leiab kinnituse kas või eelmise aasta detsembrist. Siis oli kaks juubelit — Mihhail Gorbatšovi 80. sünnipäev ja ülejäänud Nõukogude Liidu laialisaatmise lepingu 20. aastapäev. Selle puhul oli vene televisioonis kahetunnine intervjuu Gorbatšoviga, mille viimane küsimus oli: «Noh, Mihhail Sergejevitš, kes on õnnelik, et Nõukogude Liit kokku varises?» Ta istus seal mõtlikult ja vastas: «Eestlased, neil on euro.» Eesti euro saamine tekitas suurt pahameelt (Venemaa — toim.) teatud ringkondades, sest see oli järjekorde märk sellest, et oleme läinud.

Mitmelt poolt kõlab, nagu Eestis oleks demokraatia kriis. Kas nõustute sellega?

Meil on majanduslikult endiselt raske, inimestel on halb tuju. Me võiks vaadata, millised on kriisid mujal Lääne-Euroopas. Ma isegi ei räägi Ida-Euroopast, kus mõnes riigis on päris sünge olukord — sõnavabadust piiratakse, äärmuslased on populaarsuselt teisel kohal.

Vaatame näiteks Lääne-Euroopa demokraatia hälli Suurbritanniat, kus on igasuguseid skandaale, kus meediatöötajad on kuulanud inimesi pealt ja siis valitsusse tööle läinud. Või võtame erakondade rahastamiskandaali. Mind kutsuti USAsse konverentsile, kus rääkisime läbipaistvusest. Kõneldi ka annetustega seotud muredest. Ma ütlesin, et meil on sama probleem. Ja siis nad küsisid, et palju meil annetused on? Vastasin, et no 1000 dollarit (naerab). Me oleme vaesed!

Üks mu sõber ütles, et Eestis valitseb protestantlik korrektsus, mis on kokkuvõttes hea. Et meid häirivad need asjad, mis häirivad, teebki meid tugevamaks. Üldiselt oleme olulisemalt kriitilisemad kui mujal vanades demokraatiates. Eestis on demokraatia seis tunduvalt parem, kui paljudes vanades Euroopa riikides.

Loomulikult on meil probleemid. Täiesti nõus. Jagub asju, mida tuleb parandada. Aga kui sõnavõtud hakkavad kalduma sinna, et parlamendis on kõik pätid, kaabakad ja lurjused, siis meenutab see väga 1932. aasta vapside retoorikat. Mina võtaks natuke tuure maha.

Ja teisalt... Nagu ütles kunagi idaeurooplastele Jacques Chirac, kui toetasime USA-d Iraagis, et me jätsime kasutamata hea võimaluse olla vait. Kui löön lehe lahti, siis mõtlen, et ka osad valitsusliikmed oleksid pidanud teda kuulama.

Armastame vaadata Põhjamaade poole, kes on meile eeskujuks.

Ma ei tea, kas armastame, aga mina väga soovitan. Olen seda juba 15 aastat teinud.

Mona Sahlin astus tagasi riigi krediitkaardiga sukkpükste ostmise pärast. Meil ei astu minister tagasi ka palju suuremate asjade puhul.

Põhjalaski on see probleem, et ministrid on teinud igasuguseid asju ja ei ole tagasi astunud. Mona Sahlin ei ole kogu Põhjala. Ta on üks juhtum.

Meil on Signe Kivi astunud kunagi tagasi kultuuriministri kohalt seoses Kultuurkapitali rahaskandaaliga. Küsimus ei ole selles, kas astuda tagasi või mitte, vaid pigem selles, kas oled võimeline selles olukorras tegema oma tööd.

Minu meelest justiitsministri puhul on see küsimus õhus. Kui on ettevalmistamisel eelnõu, mis puudutab prokuratuuri ja õiguskaitseorganite pädevust, siis tekkib inimestel kohe mure, kas see on seotud selle ministri tegevusega. See on juba kriitilisel piiril. Siin peab valitsus otsustama, kas ministri töö on halvatud või mitte.

Aga valitsus kaitseb omasid.

Pole sellist vastandamist nagu valitsus versus rahvas, mis kumas läbi ka lugejate esitatud küsimustest. On väga halb, kui inimesed nii vastandavad. Meil on demokraatia. Need inimesed on valitsuses, kuna nad on sinna demokraatlike valimistega valitud.

Kas riigikogu liikmed vajavad eetikakoodeksit?

Kui seda võetakse tõsiselt. Kui koodeks on nagu järjekordne arengukava, siis mis vahet see teeb? Mina arvan, et riigikogu võiks natuke rohkem tegeleda järelvalvega oma liikmete suhtes. Selleks on olemas juhatus, kes võib võtta seisukohti.

Ootame pikkisilmi, et jõuaksime ka majanduslikult igavate põhjala riikide hulka. Eriti igatsevad seda inimesed, kelle sissetulekud on väikesed. Paljud lugejad esitasid selle kohta küsimusi. Kuidas tulla toime selle rahaga, millega nagu ei olegi võimalik toime tulla?

Lugesin äsja, et Eesti on jõudnud sinna, kus oli Soome, kui me olime saanud iseseisvaks.

Seega on loota, et kogu aeg läheb paremaks?

Praegu me oleme kõik rehepaplikus novembris («Rehepapp ehk November» — Andrus Kiviräha romaan), läbi kogu romaani ei paista kordagi päike. Me ronime välja madalseisust ja see võtab aega.

Mis siis oleks muu lahendus? Laename raha? See viib meid Kreeka olukorda. Pigem püstitame filosoofilise küsimuse, et kas see jõukus, mida me näeme mujal, kestab. Kas Põhjala sotsiaalhooldekandesüsteemid on kestlikud?

Meil põhjustab viha, et Kreeka pensionid on neli korda suuremad, kui meie omad. Aga siin tuleks mõelda loogiliselt, et kui neil olid neli korda kõrgemad pensionid ja nüüd on majanduslik krahh... Võibolla siin on miski seos?

Regionaalminister on algatanud arutelu haldusreformi võimalike variantide üle. Milline on teie seisukoht?

Tundub, et see on üks koht, kus ükski valitsus ega erakond ei taha otsustada üht- ega teistpidi. Eks väikses vallas on mugav valitseda. Eriti mugav on seal kurta, et ei saa teha neid asju, mida tahad. Seni, kuni on vallajuhid, kes mõtlevad, et kui läheme kokku naabervallaga, siis meid ei pruugita tagasi valida, ei toimu arenguid.

Haldusreformi üks pool on majanduslik ratsionaalsus. Aga teine teema, millele peame tähelepanu pöörama, on maal elavad inimesed. Seda ma olen kogu aeg rääkinud ja see oli põhiteema minu tänavuses vabariigi aastapäeva kõnes. Kui me oleme e-riik, siis seda enam peaksime säilitama riiklikke töökohti väljapool Tallinna. Taheti Viljandist maksuamet ära kolida. Aga milleks? Eriti kui meil on e-maksuamet. Miks peaks selle pealinna kolima, et inimesed oleksid lähestikku? Kas teeme jürimõisalikku rahvusparki ja koondame kõik Tallinna?

Viimane palgastatistika näitas, et palgalõhe Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel käriseb.

Kui vaadata, milliseid töökohti pakutakse Tallinnas, siis on selge, miks mediaanpalk on kõrgem. Kui oled tippjuht ja teenid tippjuhi palka, siis sa teenid seda pealinnas. Ka teistes riikides on sellised vahed. See on paratamatu, aga elukvaliteedi erinevus ei peaks nii suur olema nagu me näeme.

Teil on presidendina ütlemata palju tööd. Kas te vahel ära ka väsite?

Mul juhtub, et nii pärast jaanipäeva kui ka pärast viimast jõulueelset üritust jään ma grippi. Siis ma puhkan. Siis ei jää muud üle.

Kas te olete õnnelik?

Ma ei tea, mida see tähendab... Mina olen õnnelik, kui teised inimesed on õnnelikud. Kui teised inimesed arvavad, et kõik on halvasti, siis ma olen väga õnnetu. Eriti kui ma vaatan, kuidas läheb mujal ja läheb Eestis, ja vaatan, kui õnnetud Eestis ollakse, siis ma olen ka õnnetu.

Ma olen õnnelik, kui ma olen Abja vallas. Olen õnnelik isegi siis, kui on hall, niiske ja pime. Vaatan oma oma põtrade poolt näritud männinoorendikku... Ikka õnnelik.

Täisversioon president Toomas Hendrik Ilvese intervjuust maakonnalehtedele Sakala, Järva Teataja, Pärnu Postimees, Valgamaalane, Virumaa Teataja ja Põhjarannik.

Tagasi üles