Praegu on Hiina põhiliselt eksportiv riik, aga mingil ajal hakkab ka siseturg tööle. Praegu suudab ehk 10 protsenti 1,3 miljardist inimesest lubada endale läänelikku elustiili, aga see tähendab juba 130 miljonit inimest. Ma ütlen seda mõnikord mõnele sakslasele, kes arvab, et tema riik on suur. Sellepärast meil ongi vaja Euroopa Liitu, sest isegi Saksamaa, kus elab 82 miljonit inimest, on väike riik võrreldes 10 protsendiga Hiina elanikkonnast.
Euroopa kipub viimaste uudiste valguses mitte koonduma, vaid killustuma. Näiteks Kataloonia, mis tahab Hispaaniast eralduda. Ei kujuta ettegi, kui suure hoobi see võiks anda Hispaaniale ja kas ta pärast seda suudab euroalas jätkata?
See (Hispaaniast eraldumine – toim.) on päris keeruline, kuna Kataloonia pole tegelikult ka väga heas seisus oma võlgnevuse tõttu. Ma ei ütleks, et Euroopa on killustumas, lihtsalt on teatud kohad, kus inimesed arvavad, et praegu on hea aeg see teema üles võtta.
Kas euro tulevik on kindel?
Usun, et euro kui raha tulevik on kindel. Küsimus on selles, kas praeguse eurotsooni tulevik on kindel. Nendes riikides, kellel pole probleeme ja kes kasutavad eurot, on kõigil arusaam, et euro on hea. Teadmata on, mis juhtub nende riikidega, kes kasutavad eurot, aga otsekoheselt öeldes on seda kuritarvitanud. On siiski vähetõenäoline, et nad läheksid üle oma rahvusvaluutale.
Olen endiselt seisukohal, et pärast NATO-sse ja Euroopa Liitu astumist on euro tulek meile üks olulisemaid samme. Selle kohta leiab kinnituse kas või eelmise aasta detsembrist. Siis oli kaks juubelit — Mihhail Gorbatšovi 80. sünnipäev ja ülejäänud Nõukogude Liidu laialisaatmise lepingu 20. aastapäev. Selle puhul oli vene televisioonis kahetunnine intervjuu Gorbatšoviga, mille viimane küsimus oli: «Noh, Mihhail Sergejevitš, kes on õnnelik, et Nõukogude Liit kokku varises?» Ta istus seal mõtlikult ja vastas: «Eestlased, neil on euro.» Eesti euro saamine tekitas suurt pahameelt (Venemaa — toim.) teatud ringkondades, sest see oli järjekorde märk sellest, et oleme läinud.