Astok: Reformierakond vajab meeleparandust

Oma erakonna kritiseerimise kõrval tegi Tartu linnavolikogu liige ja end «pensioneerunud poliitikuks» nimetav Hannes Astok hiljuti Reformierakonna siselisti saadetud kirjas mitu ettepanekut, kuidas nad peaks edasi minema. Foto: Sille Annuk

«Ma väljendan oma muret ja mu väikeste silmade all on avatud suu,» alustas Hannes Astok, Reformierakonna liige 1996. aastast, endine Tartu abilinnapea ja riigikogu saadik aastatel 2007–2011, Reformierakonna siselisti saadetud kirja.

«Reformierakonnast, kes veel hiljuti oli uutest ideedest ja elegantsetest mõtetest pulbitsev lahe ja diskussioonialdis seltskond, on üsna kiiresti saanud loosungite keeles kõnelev ja vaid omaenda tõde taluv upsakas ja suletud kast,» kirjutab ta.

Hannes Astok, olite oma kirjas väga kriitiline, samas ei olnud see tühi lahmimine, vaid ka konkreetsete ettepanekutega, mida teha. Millised on olnud reaktsioonid teie kirjale? Väljastpoolt vaatajale tundub vahel nii, et kui keegi reformierakondlane midagi ütleb, siis teised erakondlased (juhid) karjuvad ta kohe maha, et mis sa kisad, sa esindad mingi väikese grupi huve ...

Erinevaid reaktsioone on olnud. Keegi mõmiseb niisama. Keegi ütleb, et sul on õigus. Keegi kritiseerib mingit punkti.

Tulles teie ettepanekute juurde – esimene neist ütles, et tuleb leida endas jõudu vabandust paluda, et oleme viimasel ajal olnud upsakad, vassinud ja kogu tõde mitte ära rääkinud.

See peab olema siiras ja sellele peavad järgnema teod. Mul on väga hea meel Andrus Ansipi öeldu pärast, aga kindlasti ei tohi see jääda stiili, et olgu, ma vabandan, ja siis laseme vana viisi edasi.

Tegelikult peab see ikkagi olema meeleparandus. Mul pole kahtlust selles, et Reformierakonnas on olnud jamasid. Ka meil on erakonnas olnud asju, mis ei ole kooskõlas tänaste põhimõtete ja arusaamadega.

Ma isegi imestasin, et kui rahastamisskandaal puhkes, miks siis erakond ei öelnud midagi sellist: vabandust, olid jah sellised asjad, oleme üleminekuühiskond, on ikka olnud segaseid aegu, parandame ennast.

Täpselt. Aga kui seda ei tehtud, siis järgnes ühele valele teine, väiksemale valele suur ning mässitakse ennast sisse ja mängitakse nurka. Häid vastuseid siin ei olegi ja ma ei süüdista kedagi konkreetselt. Küsimus ei ole isegi süüs juriidilises mõttes, aga kui ma loen prokuröri määrust, siis ma ei usu.

Võib-olla kolmandiku nende vastuste (à la «ämma kapist võtsin») puhul need haledad vabandused isegi kehtivad ja on tõesed, aga tervikuna? Ei usu.

Ka kõrvaltvaataja loeb ja saab aru mustrist, kuidas asjad tõenäoliselt olid. Vaadake ka teisi parteisid, nad on vait nagu kuldid rukkis. Ikka sellepärast, et kui suu lahti teeksid, peaksid ka nemad samadele küsimustele vastama.

Teie teine ettepanek ütles: «vajame valitsuse värskendust». Jättes ümbernurga jutu, küsin: keda te konkreetselt silmas peate? Kristen Michal peab tagasi astuma?

Peale Michali saab rääkida ka Kalev Lillost. Minu jaoks ei ole küsimus juriidilises süüs. Ma ei oota laipu või avalikku hukkamist. Vaja on aga jõudu, et tagasi astuda, sest nii saab allesjäänutele ja uutele tulijatele edasiminemiseks ruumi anda. Praegu on see aga nagu taak kaelas, mis mõjutab igat sammu.

Küsimus ei ole ju igaveses lahkumises. Vaadake näiteks BBC viimast skandaali, ega siis kedagi üles ei pooda, vaid pannakse lihtsalt kõrvale, n-ö stand-by režiimi. Meil on ka Eestis selliseid näiteid. Jürgen Ligi astus kunagi tagasi, sest tal oli mingi jama oma lapsega. Tuli aga poliitikasse tagasi, tugevamana ja paremana kui enne. Oli ka Peep Aru juhtum.

Kas mitte ka Kalev Lillo pole samasugune näide? Tal oli ka 1990. aastate lõpul mingi joomise asi, purjuspäi kusagil laamendas.

Jah, ja ta astus tagasi, töötas vaikselt ennast üles.

Veel kord, ma ei otsi süüdlasi, ega tagasiastumine ei tähenda isegi süü tunnistamist, aga see annab teistele hingamisruumi, annab erakonnale võimaluse edasi minna.

Teie järgmine ettepanek käis uue juhi kohta, täpsemalt selle kohta, kuidas teda valima peaks.

Ansip on ju öelnud, et tema enam esimeheks ei kandideeri. Mind ei huvita praegu siin nimed, kas Urmas Paet, Keit Pentus-Rosimannus, Hanno Pevkur või keegi muu. Ma pole süvenenud ja mul eelistusi pole. Mida aga ma mõtlen, on see, et see valimine võiks olla võimalikult avatud ja läbipaistev.

Mitte nii, et nädal enne erakonna kongressi tuleb kokku juhatus ja teatab pärast seda, et esitame kandidaadiks Urmas Paeti.

Ei, mitte nii. Vaadake Ameerika Ühendriike, kuidas seal vabariiklased ja demokraadid presidendikandidaate valivad.

Avalikud kampaaniad läbi osariikide, läbi meedia, vahel antakse üksteise pihta nii et vähe pole, meenutame kasvõi seda, kuidas Barack Obama ja Hillary Clinton teineteist tümitasid. Kui aga kampaania läbi ja võitja teada, surutakse kätt ja tehakse koostööd.

Ma ei ütle, et meil peab olema USA mudeli koopia, aga igal juhul võiks see olla avalik. Meil on kaks aastat aega, nii et tegelikult on juba viimane aeg alustada. See oleks läbipaistev, kandidaadid tuleksid välja, räägiksid endast, mida nad tahavad, kuidas näevad Eesti arengut. Ma tean, et ka meedia kirjutaks sellest, te ise kirjutaksite, Postimees teeks intervjuusid.

Mõni ütleks, et see oleks meedia ärakasutamine, aga ma arvan, et see oleks ärakasutamine heas mõttes. Sellisena poleks see mitte ainult Reformierakonna uue esimehe kampaania, vaid valimiskampaania üldiselt. Mitte suletud uste taga, vaid avatud ja läbipaistev.

Teie põhisõnum paistabki olevat avatus ja läbipaistvus, dialoog erakonna liikmete ja valijatega.

Jah. Vähem võiks rääkida ja rohkem kuulata. Ma ütleks isegi nii, et tavalist valijat seadusemuudatused ei huvita. Ei ole palju vahet, kas erakonna asutamiseks on vaja 1000 või 500 liiget.

Ma ise arvan näiteks ka seda, et vabalt võiks lubada ka ettevõtete annetusi erakondadele, siis vähemalt teaks, kelle lauta on kelle lehm pargitud. Tavalist inimest huvitab rohkem just selline avatus kõige laiemas mõttes. On vaja kahe jalaga maa peale tulla.

Kuidas tundub, kas Reformierakond on maa peale tulemas?

Viimasel kahel nädalal kindlasti. On küll, probleemidest saadakse aru, suhtlemine ja stiil on muutunud. Poliitikud ja ka Reformierakond on väga protsendiusku, kui TNS Emori küsitlus tuli ja näitas, et võrreldes augustiga on toetus kukkunud 13 protsenti, siis see kainestas paljusid.

Kust tulevad aga poliitikutele sellised teooriad, nagu Valdo Randpere mõni nädal tagasi arendas, et Reformierakonna kriitikute taga on ainult väike grupp, et laia kõlapinda pole? Kust tuleb selline vandenõuteoreetiline mõtteviis?

See tuleb Toompealt ja see hakkab väga lihtsalt külge. Ma isiklikult elasin selle läbi nende nelja aasta jooksul, mil riigikogus olin.

See tuli jube lihtsalt, tööd on palju, kogu aeg on kiire ja see tunnetus avalikkuse suhtumise osas kaob ära. Sa ei tea enam seda, mida naabrimees suvekodus räägib. Ei tea, ei taju. Ministritel võib see kaduda ehk veel kergeminigi.

Parlamendis omakorda tehakse kogu aeg mingeid kokkuleppeid, diile, otsitakse kompromisse, vaadatakse, kes on poolt ja kes on vastu, kes on ühes leeris, kes teises, ning kogu aeg selle sees olles hakkab see mõtteviis jube lihtsalt külge ja kantakse üle ka väljapoole poliitikat. Seal tulevadki need mõtteviisid, et «Mis grupp on selle taga?» ja «Kas keegi tahab teha uut erakonda?».