Rein Taaramäe: ka profil juhtub...

Rattasõit on meeskonnaala: Rein Taaramäe jagab omanimelise klubi noortele ratturitele enne starti viimaseid juhiseid. Foto: Hanna Karoline Arus

Ole sa ratta seljas pealegi elukutseline, saatuse nöögist ja valusatest äpardustest ei ole ikkagi pääsu.

Aastal 1999, 18. septembril antakse Vändra metsades Mädara küngaste vahel start pikkade traditsioonidega sügiskrossi hooaja avaetapile.

Selle pauguga sain ka mina oma krossiristsed. Sõit on hästi meeles, sest kohe esimesel korral, 12-aastase pägalikuna, suutsin oma vanuseklassi sõidu kinni panna. (Juba lasteaiast tuttav Tanel Kangert, mullusest Astana profimeeskonna liige, lõpetas teisena.) Vana diplomit silmitsedes tuleb meelde, et auhinnaks sain korraliku vaiba, mis ehtis mu toa põrandat mitu aastat.

Tolle septembriga kulmineerus ka mu esimene jalgratta-aasta, mil läbisin umbes 3100 km. Tänavune  kilometraaž ulatub 30 000 km kanti ning ka võidusõidud pole enam kaugeltki sellised nagu vanasti. Mu esimene Vändra kross kestis alla 15 minuti, nüüd tuleb vahel sadulas veeta rohkem kui seitse tundi.

Sel sügisel, 13 aastat hiljem, otsustasin taas sügiskrossi proovida. Viimati tegin täies mahus sarja kaasa seitse aastat tagasi. Möödunud viis aastat olen sõitnud profina ning teinud kaasa viis kolmenädalast suurtuuri, kolm Tour de France’i ja kaks Hispaania Vueltat.

Otsustasin krosse sõita seepärast, et mälestused nendest on seni ehedalt meeles, samuti tahtsin hooaega pikendada ja arendada osavust, mis aastatega on maanteel kadunud. Sellepärast valisin võistlemiseks maastikuratta asemel cyclocross’i ratta. Välimuselt on see samasugune nagu maanteeratas, kuid kummid on tsipa laiemad ja raami geomeetria pisut teistsugune.

Olümpiavõitja poja abi
Omaette ooper toimus Haanjas Eesti pikimal rattamaratonil – 100 km tõsist krossi Võrumaa metsades. Kuna prognoositav sõiduaeg oli viis tundi, alustasin ettevalmistusega juba päev varem. Panin menüüsse paar toidukorda juurde ja õgisin õhtul paraja portsu riisi, sest start oli juba kell 9 hommikul. See tähendas, et pidanuksin sööma hommikul kella 6 ajal, kuid nii vara üle paari võileiva naha vahele ei aja.

Olin valmis heitlema võidu eest, kuid läks sootuks teisiti. Esimese 25 km jooksul panin kaks korda üle pea ja korra vastu puud, tagatipuks lagunes rattal kett ning sõit oligi läbi. Vantsisin siis, ratas seljas, mööda Haanja-Rõuge maanteed ja äkki lõi peast läbi, et pärastlõunal kell kolm pidi ju Tartu lähedal Kambjas sügiskrossi etapp toimuma.

Kell oli alles 10, nii et jõudsin kenasti Haanjast Tartu koju pesema, riideid vahetama ja sain natuke süüagi. Kuid sellega too must päev otsa ei saanud.

Olin hommikusest kihutamisest natike väsinud. Maratonide spetsialisti Caspar Austaga käis päris tihe võitlus, enamasti olin temast 10–15 sekundit maas, kuid viimasel ringil suutsin end kokku võtta ja temast mööduda.

Tundus, et teen asja juba ära, kuid 800 meetrit enne lõppu hüppas kiires kurvis laskumise peal esijooksult kumm maha (parimad kummid liimitakse rehvi peale, kuid seekord oli kumm kehvasti liimitud). Sinna kõhuli maha ma oma marraskil põlve ja poolpiduse rattaga jäingi, üle jäi ainult vaadata, kuidas Caspar võidu poole sõidab.

Õnneks oli sealsamas juba ringiga sisse saanud Aavo Patrick Pikkuus, olümpiavõitja Aavo Pikkuusi poeg, minu noorte klubist. Ta pakkus mulle oma ratast, et saaksin teise kohagi säilitada.

Ja veri voolab...
Ega krosside sügissarjas 13 aasta taguse ajaga võrreldes miskit põhimõtteliselt muutunud pole: samad toredad vanad treenerid, samasugused nostalgiat tekitavad rajad. Ainult varustus on nüüd juba 12-aastastelgi nagu tipptasemel. Mäletan, et mina kimasin esimesed kaks hooaega Vene päritolu maanteerattaga Start-Šossee ja mõned korrad sõitsin ka villastes rattapükstes.

Üldiselt jäin tänavuste krossidega ülirahule ja positiivset emotsiooni pritsib siiamaani sisse. Peale Kambja maokat kukkusin järgneval viiel etapil veel kaks korda. Viljandis sai liigse enesekindluse tõttu näoli poris püherdatud ja viimasel, Karksi krossil läks lihtsalt ühel keerulisel laskumisel asi nii käest ära, et panin üle pea. Sain jalgadele arme ja isegi veri voolas.

Muidu sain hästi hakkama ja olin isegi üllatunud, et rattavalitsemine normaalselt välja tuli. Noorteklassist mäletan, et mulle sobis just raske rühkimine ja tehnilistel kohtadel jäin alati hätta. Kunagi ei lähe meelest, kuidas ma 13-aastasena Siimusti etapil tõusu peal üle pea panin ning juunioride klassis Otepää metsades niukse hüppega trennis vastu puud põrutasin, et sõbrad arvasid esialgu, et nüüd on läinud mees kah.

Sel sügisel pakkusid emotsiooni ka mu klubi võitluslikud juuniorid, kellele ei pugenud jänes püksi, kui pidid koos minuga stardijoonele asuma. Vastupidi, nii mõnegagi sai küljed koos puksides võideldud. Selline ongi õige võidusõit ja oma koht tuleb kõigil välja võidelda, ka minul.

Pärast Kambja sõitu võitsin järgnevad viis krossi kindlalt. Võidutunne on hea küll! Teen maailmas aastas sada starti ja kui ühe neist ära võtan, siis see on juba kõva sõna. Suur võitja pole ma kunagi olnud, vanu diplomeid vaadates olin ikka kas teine või kolmas, põhjuseks sprinteriomaduste puudumine. Aeg-ajalt suutsin siiski mõne krossi kinni panna, tavaliselt raskemad.

Eelmise pühapäeva õhtul sai ratas ära kuuri lükatud. Käes on väljateenitud puhkus. Kindlasti plaanin käia kuskil spaas, Lõuna-Euroopas ning Eestis seigelda. Selle nädala algul sai Tartu seikluspargis müratud, ees ootavad ATV-safarid, paintball jms. Ja mõistagi sotsiaalne elu ning Rein Taaramäe noorteklubi arendamine.

Pilk protokolli

Rein Taaramäe sügiskrosside tulemused, sulgudes keskmine kiirus

Haanja, 100 km – katk.

Kambja, 20,4 km – 2. (19,1 km/h)

Tartu, 28,6 km – 1. (26,4 km/h)

Elva, 23,8 km – 1. (26,9 km/h)

Viljandi, 18,2 km – 1. (13,7 km/h)

Tallinn, 25,1 km – 1. (27 km/h)

Karksi, 18,9 km – 1.